Olen vana-aastaõhtul varemgi tööl olnud, nagu ka jõululaupäeval ja jaaniööl. Haiglatöö graafikud ei küsi tähtpäevadest, patsientide eest peab hoolt kandma ka siis, kui kogu rahvas kollektiivselt lõkke ääres lustib või hardalt kirikus päevade pikenemise eest tänujumalateenistust peab. Haiglas on suurte pühade aegu tavaliselt üsna vaikne aeg. Kelle tervis vähegi kannatab, lubatakse koju omaste hoole alla kasvõi klausliga pärast pühi haigemajja naasta. Erand on erakorraline ja intensiivravi, kuhu tihti just pühade ajal juhtunud õnnetuste tõttu teinekord isegi enam hädalisi satub.
Seekord tegime juba hommikust saadik süüa, et pidulistel oleks kõik need viis-kuus tundi meie juures laud lookas ja meel hea. Valisime rahumeelse, ent piduliku taustamuusika ja elasime tasapisi töö-öösse sisse. Koos külalistega saabus tore sigin-sagin. Selgus, et kuigi seltskond oli ühe kutsuja kokku pandud, kohtus osa neist meie juures esimest korda. Meil oli oma külalistega õnne. Nad olid kogenud ja palju näinud, oskasid heast toidust ja üksteise vahvast seltskonnast tõeliselt lugu pidada. Üks Kesk-Euroopast pärit peakokk andis meile põnevat ja kasulikku tagasisidet, jagas oma kodumaalt pärit uusimaid toidutrende ning sisendas, et oleme õigel teel. Aeg lendas ja pool tunnikest enne südaööd panime teleri mängima, et pildi järgi hinnata, kas tasub sammud Vabaduse väljakule seada. Sellest plaanist otsustati kiiresti loobuda ja juba oligi ekraanil president. Jäin huviga kuulama, kuidas tema selle hiiglasliku peolaua kõne lahendab, kui mõne lause järel keegi külalistest hääle maha keeras.
Kui pilt on, aga häält pole, hakkavad mõtted omi radu liikuma. Mulle meenusid mõni päev tagasi lapsega Hiiumaal ringi sõites kohatud kihutavad metsaveoautod. Nägin vaimusilmas üha uuesti, kuidas veel mõni kuu tagasi täies elujõus kasvanud põlismetsadest on praeguseks hiigelsuured tühermaad saanud. Maa on justkui veritsevaid haavu täis ja sel kirvetööl ei näi lõppu tulevatki. Kui ka pilkases pimeduses äkki mürisevat langetustraktorit jääkülmas leedvalguse hiilguses töötamas nägime, pani mu tütar vaistlikult käed näo ette ja sosistas: «Emme, see on niiiii õudne!» Ma ei taha mõeldagi, missugune pilt avaneb meie silmadele siis, kui algab Rail Balticule trassi rajamiseks vajalik tapatöö ...
Korraga oli mul presidendist kahju. Ta ju sümboliseerib kõiki neid otsuseid, mis pöördumatult kahjustavad meie kõige suuremat vara – loodust. Isegi kui ta kuulub nende leeri, kes arvavad selle kuidagi kasuliku olevat, pole kerge ülejäänute ahastuse märklaud olla. Rahvas pole rumal, ent rahvatarkus kõneleb justkui kurtidele kõrvadele. Puhas rikkumata loodus on Eesti inimeste jaoks alati olulisem olnud kui majanduskasv ja kiirtee jõukuseni. Meenutagem kasvõi fosforiiditeema tuliseid aegu, kus samuti vastandusid loodusvarad ja suur raha. Kas see aeg on sinusoidina ja sajaga naasmas?