TÄNANE SÜNNIPÄEVALAPS ELLE KULL: „Kõige raskem on endale abi paluda.“

29.11.2013 | Elle Kull: «Kõige raskem on endale abi paluda.»

«Minu jaoks pole tööl ja tööl vahet, on vaid inimkvaliteedi vahe. Meenub üks ütlemine: see, kui keegi viskab laudas sõnnikut, pole häbiasi, aga see, kui ta tuleb laudast välja ja mõtleb nagu sõnnik, on küll halb,» jagab oma vaateid aastaid heategevusele pühendanud näitlejanna Elle Kull.

Viimane aastakümme on Elle Kull (61) oma anded suunanud mujale kui teatrisse. Jõuluaeg toob ka tänavu TV3 ekraanile «Eestimaa uhkuse» valimised, kus Elle on žüriiliikmena kaasa löönud juba aastaid. Jätkuvalt on tema südameasjaks ka heategevus lastefondis UNICEF ning sotsiaalvaldkond Eesti poliitikas.

Viimati peale kohalike omavalitsuste valimisi kinnitati Elle Tallinna linnavolikogu liikmeks ning ta loodab seal oma panuse anda just sotsiaalkomisjoni kaudu. «Kui aitad teisi, aitad ennast ka,» usub naine.

Laste lood lähevad hinge

Elle, kes aastate vältel on kokku puutunud erinevate sotsiaalsete valupunktidega, lükkab ümber kõik stereotüüpsed arusaamad heategevusest. Ta on palju näinud seda, et tõeline abivajaja ei tule ise kuigi tihti abi paluma ning õige heategija ei oota kiitust. Ning tema sõnul on kõige suuremad annetajad Eestis hoopis pensionärid. «UNICEFi annetuste pealt vaadates võin öelda, mida lihtsam ja tavalisem inimene, seda abivalmim ta on,» toetub ta statistikale. See teeb südame soojaks. Aga kahjuks on meeles ka vastupidiseid näiteid. «Kui me aastate eest kogusime puuetega laste tarbeks mõeldud hirmkalli kõnniroboti Lokomati jaoks raha, võtsime ette meie TOP 500 ettevõtted ning saatsime esimesele 250le kirjad. Vastasid üksikud.

Toetust pakkus näiteks üks ehitusfi rma, kes ise vaevles samal ajal majandusraskustes, » toob ta tähelepanuväärse näite. Seepärast on Elle meelest ka iga-aastane tänugala «Eestimaa uhkus» üks tõeliselt tore ettevõtmine — on see ju vähim, millega tunnustada Eestimaa tublisid inimesi, kelle suur süda ja erilised teod väärivad esiletõstmist, olles meie väikese riigi uhkuseks. «Igal aastal esitatakse «Eestimaa uhkusele» 300—400 lugu, millest žüriini jõuab 30—40 parimat ning meie omakorda valime sealt välja 10.

Alati on kahju nendest, kes välja jäävad. Kuid igal aastal leidub väljavalitute hulgas ka neid, kes ise oma heategu kangelaslikuks ei pea või siis mingil muul põhjusel avalikust tunnustusest loobuvad,» jutustab naine tänuaktsiooni telgitagustest. Temale endale lähevad kõige enam südamesse lastega seotud lood. «Tänavu oli mul kahju ühest loost, mis välja jäi. Nelja-aastase tüdruku vanem vend ronis kelgumäel õega mängides kõrge kuuse otsa, kukkus sealt alla ja jäi abitus seisus lamama. Väike õde jooksis kiiresti koju, helistas kiirabisse ja kutsus vennale abi.

Pealtnäha tundub see ju ehk tavalise loona, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis nelja-aastane on ju veel väga väike. Mõni teine samaealine oleks ehmunult lihtsalt kuhugi nurka pugenud ja nutnud ...» Elle on imetlenud ka neid, kes pidevalt panustavad oma vaba aega ja tahet kellegi teise hüvanguks. «Igal aastal jõuab «Eestimaa uhkuse» žürii lauale lugusid inimestest, kes on aidanud orvuks jäänud lapsi, päästnud neid lastekodusaatusest,» toob ta näite. «Ma väga imetlen sellist tegu, sest tean omast käest, kui suur väljakutse on võtta perre kasulaps ...» Nimelt võttis ka Elle viis aastat tagasi oma peresse kasulapse — neli aastat kasvas tema juures poolvend Aivo orvuks jäänud tütar Erica. «Ta oli siis 16aastane, kui ta meile tuli. Kohanemine pole kummalegi poolele esialgu kerge, sest igas peres on oma keemia, omad harjumused ja tavad. Ümberkohanemine eeldab üksjagu kannatust,» jutustab Elle.

Ta usub siiralt ja vankumatult, et pere on alati parem variant kui lastekodu. Abiraha eest päikesereisile? Heategevust ja abipalumist on UNICEF Eesti patroon näinud ka teise nurga alt, kus tal on tulnud inimestes tõsiselt pettuda. «Kunagi olin nii sinisilmne, et meel läks iga abipalve peale härdaks. Ajaga olen õppinud inimesi läbi nägema ...»

Näiteks riigikogus töötades sai Elle pidevalt kirju abipalvetega ning võõrad inimesed helistasid talle lausa kodutelefonile. Pikapeale sai Ellele selgeks, et on lausa selline tüüp inimesi, kes ongi kohe «professionaalsed» abipalujad ning kes, käsi pikalt ees, küsivadki igalt poolt ja kogu aeg. «Mulle meenub üks aastatetagune lugu 14lapselisest perest. Pereema kirjutas, et tal pole hambaid suus, ta ei saa mitte kunagi oma lastele kommi osta ning kas ta peab tõesti maha surema, sest riik ei aita. Selle loo peale pöörusin mitmesse erinevasse kohta, lõpuks ka Eesti-Ameerika Fondi poole, kust sain vastuseks, et seda naist on juba nii palju aidatud, et otsigu ma mõni muu pere, kellega tegeleda. Veel sain ühe kanali kaudu juhuslikult teada, et see «abi vajav» naine puhkas parasjagu Egiptuses, kuhu võttis kõige kallima sukeldumisreisi paketi. Esialgu ma ei tahtnud seda uskuda ning kontrollisin seda infot turismibüroost. Tuli välja, et nad olid oma mehega lausa teist korda aasta jooksul seal puhkamas,» meenutab Elle markantset lugu.

Hiljem selgus, et selle pereema roosal paberil abikirju olid kõik ametiasutused täis. «Alati tuleb uurida ka inimese tausta, eristamaks olulist juhtumit ebaolulisest, » teab Elle nüüd omast kogemusest. Sama lugu on ka tänavakerjustega. Küllap on paljud meist kogenud, et kui pakud viinalembesele leivapätsi, saadab ta su kohe pikalt — tal on raha vaja muuks. «Vanasti andsin igale kerjusele raha, kuid ajapikku olen aru saanud, et ei tasu toetada laiskust,» tõdeb naine. Samas ei tohi aga üldistada. «Mul on olnud ka juhuseid, kui poe ukse taga on tõesti kellelgi kõht väga tühi. Kord oli üks vanem naine, kellelt ma diskreetselt küsisin, mida ta poest tahaks ... Tal oli siiralt piinlik, et oli sellisesse olukorda sattunud.»

Teisalt on Elle veendunud, et suures osas on inimene ikkagi ise oma olukordade tekitaja ning seni, kuni käed-jalad on terved, on võimalik ka ise oma elu olukordi lahendada. Kontrastse näitena toob ta välja kaks kümnelapselist võrdsete võimalustega perekonda Saaremaalt, kellele ühe väliseestlase loodud fondist sooviti toetust anda. «Ühe pere liikmed olid rõõsad ja rõõmsad, lapsed õppisid hästi, kodu oli korras ning rikkalik söök oma aia- ja põllusaadustest laual. Kõik pereliikmed nägid pere heaolu nimel vaeva.

Läksime siis sealsamas Saaremaal teise sama suure pere juurde ega leidnud maja õhtuhämaruses üleski — võimukas isa ei lubanud elektrit raisata ja istuti kottpimedas. Lastel polnud võimalust tulevalgel korralikult õppidagi, samuti seisis maja taga põld tühjalt ...» Pilt on kirju, aga eks palju sõltub ka inimeste toimetulekuoskustest. Seda viimast «kunsti» on Elle enda sõnul ka ise terve elu õppinud. «Olen elanud vahel nii kitsalt ja kokkuhoidlikult, kui üldse on võimalik, kuid ei saa salata, et on olnud ka aegu, mil raha on läinud vasakule ja paremale ning on puudugi jäänud. Kõik on majandamise küsimus.» Kuid kahtlemata on ka objektiivsed, meist mitteolenevad põhjused, miks inimesed või pered satuvad hätta ega tule toime. «Seetõttu on tore, et meil on nii palju häid inimesi, kes naabri tervisehäda või muret märkavad. Sest eks teistele ole alati kergem kui endale abi paluda, » ütleb Elle lõpetuseks.