Foto: Jake Farra
Mitmesugust
3. jaanuar 2018, 09:55

Liina Randpere: „Olin rasedusest teada saades šokis!“

Värskes Naistelehes teeme juttu Liina Randperega, kes teeb emana teadlikuid valikuid ja rassimise ning rügamise asemel on ta prioriteetiks seadnud pisipoja. Sedapuhku viskame pilgu kahe aasta tagusesse aega, mil pisipoeg veel kõhus oli ning meenutame säravat beebiootuse aega!

13.01.2016 | «Trenne kavatsen anda kuni sünnituseni!»

Raadiohääl ja treener Liina Randpere ootab esimest last, kuid ei kavatse
rasedusega unustada ka treeninguid ja tervislikke eluviise.

Alati särav ja energiline Liina (32) ei ole rasedusega grammigi muutunud. Lai naeratus saadab teda iga tegevuse juures ja kui särgi all punnitavat kõhtu mitte tähele panna, ei pruugiks isegi aru saada, et Liina lapseootel on. «Ma ise ei tunne ka ennast hetkel üldse rasedana, elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu enne,» naerab naine sellekohase märkuse peale.

Varem on Liina ajakirjandusele kinnitanud, et lapse saamine pole tal niipea mõtteski. «Jah, paar aastat tagasi, aastal 2013, teadsin kindlalt, et ei taha veel last. Ka 2014. aastal ei olnud minu jaoks õige aeg käes … Kuid eelmisel aastal tundsin, et nüüd võiks ju juba proovida.»

Laps ei lasknud kaua oodata

Ja kuigi raseduse plaan oli Liina peas juba mõnda aega tagasi paika saanud, ei uskunud ta hetkekski, et võiks nõnda kiiresti lapseootele jääda. «Olin peaaegu kümme aastat kasutanud tänapäeva moodsaid rasestumisvastaseid vahendeid ja ma ei osanud arvata, et kohe, kui nendega lõpetan, rasedaks jään,» naerab Liina. Ent ometi just nii läks. «Mul on endal tuttavaid, kes on kaua aega proovinud rasedaks jääda, ja ma eeldasin, et päris nii naksti see asi ei käi. Aga vot …

Ma olin alguses isegi natuke šokeeritud. Arvasin, et mul on rohkem aega selle ideega harjuda, aga näe, juhtus kohe.»

Foto: Jake Farra

Harjumisaega vajas Liina enda sõnul seetõttu, et ta ei ole ennast kunagi väga emalikuks naiseks pidanud. «Ma ei ole kunagi olnud üks nendest, kes oleks eluaeg emaks saamisest unistanud. Ma ei ole ka selline, kes heldiks kõiki väikseid lapsi nähes ja neid hirmsasti sülle haarata tahaks. Minul tuli lapse saamise otsus pigem praktiliselt. Ma olen selline realist, kahe jalaga maa peal ja eks ma olen alati teadnud, et kui ma tahan peret, pean mingil hetkel ka rasedaks jääma.»

Nõnda sündiski Liinal plaan, mis hetkel tema kõhus kasvab. «Ma ei ole kunagi tundnud, et mul bioloogiline kell tiksuks, ja ma ei ole isegi kunagi sõbrannade lapsi hoidnud. Pole ise pakkunud ja keegi pole toonud ka. Ju nad siis teavad mind nii hästi,» muigab Liina ja lisab naerdes, et nii imelik kui see ka pole – ilmselt saabki ta oma elu esimese lapsehoidmiskogemuse just oma lapsega.

Liina esiklaps peaks ilmale tulema märtsis. Beebiasju veel ei ole Kuna kõikvõimalikud titeteemad on Liinat senises elus täiesti külmaks jätnud, ei osanud ta oma rasedusest teada saades esialgu mitte midagi peale hakata. «Helistasin ja tahtsin endale arstiaega kinni panna. Aga kui siis telefonis küsiti, mitu nädalat ma rase olen olnud, ei osanud ma midagi vastata. Koos administraatoriga arvutasime seal päevi ja saime lõpuks kahepeale ka nädalad kokku. Ka siis, kui esimest korda ämmaemanda juurde läksin, ütlesin talle kohe, et ma ei tea rasedusest ja rasedaks olemisest mitte midagi. Ja palusin tal kohe kõik ette lugeda, et mida ma tohin ja mida ei tohi teha,» naerab Liina ja arvab, et vaene ämmaemand polnud vist iialgi ühtegi nii väheste teadmistega lapseootajat näinud. Kuigi rasedusnädalaid on nüüdseks juba üle kolmekümne ja 12. märts peaks olema tähtis päev, ei ole Liina sellegipoolest lapsele veel ühtki asja valmis ostnud. «Küll jõuab,» ütleb ta eriliselt põdemata ja mõnusa rahuga.

Foto: Jake Farra

Muide, Liina ei soovi ka, et sõbrad ja sugulased talle kottide viisi beebiasju kokku tassiksid. «Ma olen selline inimene, kellele ei meeldi, kui ümber on palju asju. Olen oma asjade suhtes üsna valiv ja usun, et isegi katsikuid korraldades olen kinginimekirjaga väga konkreetne. Mul tulevad värinad peale, kui mõtlen asjade hunnikutele, mis mööda elamist laiali on. Samas olen ma mugav inimene ja plaanin hakata kasutama kõiki asju, mis mu elu lapsega vähegi mugavamaks teevad.» Kuna Liinal pole endal aimugi, mida lapsel tarvis võiks minna, aitavad teda head sõbrad, kes lubasid koostada nimekirja asjadest, mida on ja ei ole tarvis. «Neil on endal kolm last, seega nende arvamust saab usaldada,» on Liina süda rahul.

Ühes on ta täiesti kindel – mingisugust ökoema ja korduvkasutatavate mähkmete pesijat ei saa temast kunagi, isegi kui keegi seda väga tungivalt soovitaks. Liinal on rääkida ka üks naljakas lugu, mis puudutab haiglakoti kokku panemist. «Kuigi märtsini on veel aega maa ja ilm, mõtlesin, et mingi hetk peaks kokku panema ka n-ö haiglakoti. Et kui sünnitus algab, siis ei peaks hakkama pakkimisele mõtlema. Arutlesin sõbranna kuuldes, et mis seal sees võiks olla, ja ta lisas lõppu, et no kui paar body on ka, siis tegelikult nendest täiesti piisab. Ma ei saanud esimese hooga arugi, et mis body mul vaja on. Alles siis koitis, et haiglakotis peab ju lapsele ka ikka asju olema, mitte ainult mulle,» naerab Liina laginal ja on sõpradele tänulik, et nad talle kõiksugu asju meelde tuletavad ja palju uut õpetavad.

Foto: Jake Farra

Ei mingit kanaemadust!

Kui mõned naised muutuvad lapse sündides tõelisteks kanaemadeks, siis Liina seda endast ei usu. «Mul on kombeks öelda, et ma ei luba mitte midagi, aga ma arvan asju. Ja praegu arvan ma, et kavatsen ka edaspidi hoida seda elustiili, mis mul praegu on. Vaevalt et hakkan ainult lapsejutte rääkima ja kakastest mähkmetest lobisema,» muigab ta. «Jah, ma ei ole emalikku tüüpi naine. See ei tähenda mingil juhul, et ma ei armastaks ja hooliks oma lapsest, aga inimesena ma ei kavatse muutuda. Ja ennast teades kahtlustan, et ei muutugi,» usub ta. Loomulikult ei oska Liina ennustada, kas ja kuidas sünnitus teda muuta võiks, kuid praegu on ta naljaga pooleks veel selline naine, kes inimbeebidele eelistab kassi- ja koerabeebisid. «Nad on ju nii armsad! Aga nali naljaks, eks lapse saamine muudab nii mõndagi.

Küllap hakkan ka mina lapsi teise pilguga vaatama,» usub ta. Raseduse ümber hoiab Liina pidevalt väikest saladuseloori. Esiteks ei öelnud ta tükk aega kellelegi, et üldse lapseootel on. «Ma olen ehk natukene ebausklik ka, ei tahtnud enne kuulutama minna, kui natuke aega möödas ja endal kindlam tunne. Et anda endale vaikselt aega kohaneda. Mõtlesin, et eks ma siis räägin, kui kõht välja hakkab paistma.» Kui paras aeg kätte jõudis, ei osanud Liina otsustada, et kellele öelda enne ja kellele järgmisena. «Tahaks ju, et kõik olulised inimesed korraga teada saaksid. Seetõttu korraldasimegi elukaaslasega väikese terrassipeo, kuhu kutsusime kohale kõik meie lähedased.» Liina sõnul oli rasedusest teadaandmise näol tegemist suuremat sorti üllatusega, mida keegi oodanud ei olnud. «Kuna alles lõpetasime terrassiehituse, tegime külalistele väikse slaidisõu, kus olid pildid sellest, mida suvel tegime.

Foto: Jake Farra

Seal oli siis terrass enne ja ehitamine ja igasuguseid selliseid pilte. Kuid kõige viimaseks fotoks oli ultrahelipilt. See oli kõigile kui välk selgest taevast,» meenutab Liina praegugi seda sügisest päeva väikese naeratusega. Kui uurime Liinalt lapse sugu, siis seda ta avaldama ei soostu. «Varem on mulle tundunud tore selline mõte, et esimene laps võiks olla poiss ja järgmine tüdruk. Endal mul on vanem õde, mis on ka loomulikult väga lahe, aga vanem ja suurem vend tundub kuidagi kihvtim. Aga nagu mainisin, mulle ei meeldi enne pasundada, kui asi tehtud. Ise ma muidugi tean oma lapse sugu ja mõned lähedasemad ka, aga avalikkusele ma enne lapse sündi midagi ei ütle. Küllap siis näete, kui mul laps juba käes on,» seletab ta kavalalt. Liina ei taha kõlada nagu klišee, aga tegelikult mõtleb ka tema, et olgu laps, mis soost on, peaasi, et terve oleks! «Ma olen nii palju löönud kaasa heategevussaadetes, kus on olnud juttu ka haigetest lastest. See tundub väga hirmus olevat nii lapsele kui ka vanemale ja seda ei sooviks ma mitte kellelegi. Seega pole ju vahet, kas sul on poeg või tütar, peaasi, et ta on terve ja õnnelik,» on Liina kindel. Küll aga soovib Liina, et laps sünniks täpselt oma oletatava sünnitähtaja paiku, sest nõnda jääks ta Kalade tähtkujusse. Kalad on ka Liina ise, tema sünnipäev on 18. märts ja lapse tähtaeg 12. märts.

Elu muutuma ei pea

Oma elu ei ole Liina raseduse pärast muutma pidanud, pisikesi vaevusi esines vaid päris alguses: «Esimesel raseduskuul olin väga väsinud MIS NIMI?: «Meil mõni nimemõte on, aga mitte midagi kindlat. On lihtsalt mõni eelistus. Ma usun, et enne tuleb lapsele näkku vaadata ja siis saab alles õige nime kindlalt paika panna!” ja kerge iiveldus oli pidevalt peal. Eriti suur probleem oli tagumiste hammaste pesemine, sest see ajas päris hullult iiveldama. Aga üldiselt oli kõik siiski üleelatav. Kui kõht oli tühi, oli natukene halb olla, aga kui veidigi sõin, läks enesetunne vähem kui minutiga paremaks.»

Kuna seni on rasedus möödunud kergelt, plaanib Liina jätkata ka treeneritööd ja seda suisa märtsini välja! «Mu enesetunne on nii hea, seega ma ei näe ühtegi põhjust, miks mitte tööd teha. Liigutamine on rasedana väga kasulik. Ma ju ise olen treener, kes propageerib tervislikku eluviisi ja liigutamist, kuidas ma nüüd siis ootamatult ära lõpetada saaksingi. Nii kaua, kuni keha lubab, annan trenne edasi.» Ainuke asi, mida Liina teha ei saa, on kiiresti kõndimine ja jooksmine. «Kõht läheb kohe toonusesse ja pean hoogu maha võtma. Kui oled harjunud aktiivse eluviisiga, on raske tagasi tõmmata. Aga kui peab, siis peab,» tõdeb Liina. «Aga muus osas ma nagu ei olekski rase!» lagistab ta veel kord naerda ja kinnitab, et tal on kerge raseduse üle ainult väga hea meel!

Foto: Jake Farra