Evelin Ilves: tõenäoliselt oleme me kõik ka kogenud eneses pettumist
Mida rohkem ebaõnnestunud lubaduste täitmist, seda enam skeptitsismi see kipub sünnitama. Kui see valdavaks muutub, siis ega naljalt nn uue eluga alustada tahetagi. See oleks meeletult kurb. Aga kas peab kõike nii mustvalgena võtma? Mis üldse on ebaõnnestumine?
Hindasin oma suhtumise ebaõnnestumistesse ümber pärast üht pikka ja põnevat intervjuud Bali saarel, mille tegin oma saate tarvis kohaliku sõltuvuskliiniku psühholoogilise nõustajaga. Sõltuvused on ühed kõige raskemini «ravitavad» seisundid üldse, sest nende taga on miljon tegelikku põhjust, miks inimene millegagi liialdamisega oma valu varjama hakkab. Nende väljapeilimiseta aga olla efektiivset abi anda peaaegu võimatu. Või siiski?
Alkohol on Eestis üüratult suur probleem, abi alkosõltlaste jaoks üsna olematu. Ja kuigi terve möödunud aasta kulges justnagu tervinisti alko lipu all, tõstis sellest teemast nii massiivselt kõnelemine fookusesse ka kahjud, mida too legaalne uimasti meie ühiskonnas ning rahva kollektiivse ajuga teeb. Kuid miks pole liberaalses turumajanduses teenust, kui nii suur turg on olemas? Üks võimalikke vastuseid kõlas tookord Bali saarel aset leidnud jutuajamises: abi saamine sõltub ebaõnnestumise defineerimisest. Otse öeldes seletas too psühholoog, ise ka endine sõltlane, miks tema Bali kliinik on jõudnud üle ilma edukate sõltuvusraviasutuste hulka: nad ei taotle eluaegset veatut karskust. Ehk nemad ei sildista oma kliente ebaõnnestujate hulka kuuluvaks, kui nad tagasilööke kogevad. Ka pool aastat kainust on suur saavutus. Kui peetakse vastu kauem, on suurepärane, aga iga puhas päev on väärt tunnustamist. Nii lihtne see ongi. Sealt kliinikust abi saanud ei tunne hirmu ebaõnnestumise ees ja julgevad uuesti alustada. Nad on probleemi olemusega nii detailideni tuttavad ja tajuvad hästi, kui peenel köiel nad tangot tantsivad, teades suurepäraselt ka seda, kes on nende partner. Vanakurat ise. Et seda uuesti ja uuesti üle korrata, pole vaja inimest alandada, sest madal enesehinnang tapab igasuguse initsiatiivi.
Nii mõtlen minagi alanud aasta lävel, et tegelikult on maailmas mustmiljon värvi. Ja kuigi me ei pruugi siin pimedas ja külmas tunnelitaolises ilmanurgas alati kõiki värve märgata, aitab teinekord ka lihtsalt teadmisest, et need olemas on. Mis sellest, et akna taga on kõigest seitset sorti musta, mõtleme sinna kullatera juurde ja oleme enese ning teiste vastu lahkemad. Alustame millegi uuega hirmu tundmata, et see juba kahe nädala pärast unustatud võib olla. Mis sest! Ka näiteks kaks korralikku trenni või alkoholist loobumise nädalat on parem kui mitte midagi. Selle aja jooksul jõuab keha sulle öelda, kui väga talle meeldib liikuda või meelemürkidest puhastuda. Ja see jääb meie mällu. Kui me end ka pisikeste edusammude eest tunnustame, on edaspidi tõenäolisem, et kahest uuest ja puhtast nädalast kasvab kuu, sellest aga varsti äkki aastagi ...
Soovin meile kõigile üht ägedat uusaastalubadust ja rõõmsat teekonda selle täitumiseni. Ikka samm haaval edasi, ent koos tänu ja tunnustusega. Ainult nii saab elu headuse poole edeneda. Hääd uut!