Lea Dali Lion: olen neli aastat mõlgutanud, kuidas leida uuesti koht ühiskonnas nii, et oma äsja leitud väärtusi ei kaotaks
Kuskile pole aga kadunud ka naise muusikakirg. «Ega muusikatki saa mõõta ega kaaluda,» sõnab Lea. Endalegi üllatuseks jõudis ta anda hiljuti välja ansambel Blacky ajaloo viimase plaadi – pealkirjaga «Viimane». See tee oli naise jaoks konarlik ja käänuline. Mitu korda oli ta juba plaanist loobumas, kuid jõudis lõpuks ikkagi tulemuseni. Muusik sõnab, et on neli aastat mõlgutanud, kuidas leida uuesti koht ühiskonnas nii, et oma äsja leitud väärtusi ei kaotaks. «On aegu, mil olen tarkuseteradele avatum ja õpin kiiremini, ja neid, mil olen puhkerežiimil ja taastun, et mõne aja pärast hooga taas uut energeetilist infot ammutada. Muusika loomine on käinud minu sees alati täpselt ühtmoodi. Kõigepealt tuleb möödapääsmatu vajadus klaverit klimberdada ja nagu kesköine hunt sõnatult kaasa uluda.