Evelin Ilves: "Mulle on see aasta olnud pöörane. Pilgeni täis nii õnnelikke kui ka troostituid tundeid."
Seekord aga kõnetas see pobinake mind kuidagi eriliselt ja miski ei kutsunud väidet ümber lükkama. Vastupidi – tol hetkel ja praegu siin neid ridu kirjutades olen temaga pigem sama meelt. Vähemalt selle, kohe lõppeva aasta mõistes.
Põgeneda pole kuskile
Mulle on see aasta olnud pöörane. Pilgeni täis nii õnnelikke kui ka troostituid tundeid. Kõigepealt läksin koos sõber Siimuga esimest korda elus kaheks nädalaks koos võhivõõrastega Aasiasse ookeanile purjetama. Ma igaks juhuks ei mõelnud enne, mis saab siis, kui vähemalt üks pardalolija ülikitsastes oludes sinu biovälja ära ei mahu. Põgeneda pole avamerel kuskile. Nii muidugi läkski ja nüüd võin öelda, et edasised purjematkad tulevad kõne alla ainult läbikatsutud «lahinguvendadega».
Seejärel hüppasime pea ees tundmatusse – tegime Hiiumaale pop-up-restorani. Selles paigas polnud 99,9% meie külalistest kunagi käinud ja enamikul puudus isegi aimdus, et väike poetagune teeotsake toreda majani viib. Liiati ei osanud keegi sealt kandist söögikohta otsida. Meil puudus igasugune praktiline teadmine, kuidas sellist asutust majandada, sest polnud aimugi, kas ja kui palju meie ettevõtmine kedagi üldse huvitada võiks. Oli ainult üks suur unistus: proovida kodurestorani teha ja olla pikemalt Hiiumaal. Kohvimasinat rentima minnes oli isegi pisut piinlik Illy tüdrukutele tunnistada, et me päriselt ka ei tea, kas meilt tellitakse üks või sada tassi kohvi päevas. Anna siis sellistele untsantsakatele õige ja sobiv masin, välistingimustesse pealekauba?!
Läks aga nii, et rahvast tuli palju. Kõrghooaja viie nädala jooksul ei jätkunud aega muule kui tooraineringile ja toitudele. Me sõna otseses mõttes jooksime 16 tundi päevas ja öösiti huugas ahi kooke teha. Oli päevi, kui olin nii väsinud, et aju lülitus välja, ent keha teadis, mida teha. Ja tegigi. Täpselt nagu paarkümmend aastat tagasi, kui lastereanimatsioonis vahel 36 tundi järjest valves olin. Oma piire kompasin ootamatult tihti, neid ületasin rohkem kui üks kord. Päästis see, et ise tahtsin – see oli mu enda otsus ja katkestamine ei tulnud kõne allagi. Praegu oma restoraniga pealinna Pikale tänavale kolinuna tean, et just hull pingutus andis mulle tagasi tunnetuse omaenese väest ja võimetest. Peaaegu 15 aastat tööturult eemal olnuna kaob teadmine oma turuväärtusest.
Ainult pingutus arendab
Sellesse suvesse mahub ka mu tütre lahkumine Ameerikasse. Jah, muidugi, ta on kohe-kohe tagasi – jõuluks õnneks koju! Aga see minek oli ikkagi karm. 14aastaselt pooleks aastaks teisele poole maakera, kus kõik on teistmoodi kui kodus ... Pidasin seda nagunii liiga varajaseks projektiks, aga nii nad koos isaga otsustasid ja mina kätt ette ei pannud. Kõik need päevad ja nädalad on saatnud mind küsimus: kui augustis lahkus Tallinna lennujaamast minu väike Linnu, siis kes tuleb tagasi? On ta järsku suureks kasvanud või tuleb teinekord ka kaissu? Tal ei ole seal lihtne olnud ja emana olen kõik need võnked distantsilt kaasa elanud. Hoides meeles, et ainult pingutus viib arenguni – ole sa teismeline või küpses eas.
Nii soovingi seda vana aastat, mis polnud üldse kerge, ära saates kõigile: panustage ja keskenduge, raskuste järel tulevad alati helgemad hetked, tasu. Ja pidu. Toredat aastalõpupidu!