Kas kivi kuulub elus või eluta looduse hulka? Nüüdseks olen kirjutanud kolumne ja raamatu kividest ning tean, et iga keeletoimetaja parandab minu sõna «kes» ära, asendades selle sõnaga «mis».
See tundub mulle vale.
Raske on öelda, kust lõpeb minu jaoks reaalsus ja kust algab fantaasia. Igatahes on mul piinlik kivi kuuldes öelda, et ta on kole või väärtusetu (ka üks kivitark mees Indias hoiatas mind, et nii ei tohi öelda). Kuna kivipoes tuleb paraku kogu aeg kaunitare väärtuse järgi kategooriatesse sortida, kipub see vahel ikka üle keele lipsama. Isegi eufemism «B-kategooria» häirib mind, hetk hiljem trööstin: «Ikka ilus oled! Kalliskivi!»
Teen seda toonil, nagu räägin tavaliselt loomade või toataimedega.
Taimed hakkavat paremini kasvama, kui nendega suhelda. Selle kohta leiab isegi teadusuuringuid. Kivi puhul on tema kasvamist meile tunnetatavates ajaühikutes võimatu mõõta. Oleme suutnud teadusega tõestada, et ka kogu meie planeet on kasvanud, kaosest vormi saanud ... aga me ei taju seda, sest pole seda näinud.
Jätame kasvamise sinnapaika. Kas inimsõnaga saab kivi puhastada, särama panna? Usun, et saab. Inimese ja kivi vaheline erinevus on väiksem, kui me inimeseks olles suudame tunnetada – meil on lihtsalt erinevad eluvormid.