Veronika Portsmuth: „Olen tänulik isale, kes kasvatas meid õega üksi üles.“

See väike madal majake linna servas on seest avaram, kui esmapilgul tundub. Tuulekojast alates on siin kõik nagu Skandinaavia sisustusajakirjas: koduselt valge ja lapsesõbralikult jõulune. Avatud köögiga elutoas on kaks klaverit, palju raamatuid ja kuhjade kaupa noote ning sadakond raamitud pilti igal võimalikul seinapinnal – kõik hoolega valitud ja armastusega dateeritud.

Peagi viieaastane Jack Russell ehk koeratüdruk Täpi jookseb tulija peaaegu jalust maha, ent siis osutab suurimat külalislahkust, aidates naksakalt külalisel saapaid jalast vedada. Kindaidki proovib … «Ta on ambitsioonikas loom ja võtab külalistest viimast, sest no talle ju tuldigi külla,» naerab perenaine.

Koorijuht ja laulupeotegelane Veronika Portsmuth (37) on sel hetkel ennekõike 11kuuse poja ja 2,9aastase tütre ema. Just on lõppenud pannkookidega pühapäevane brantš ja maasikatoormoos lõhnab laual.

Täpi tassib roosa voolikurõnga laua alla ja annab oma saabumisest tulijale urinaga märku. «See on partnerlusmäng, millega saate nüüd omavahelist suhet arendada,» kommenteerib Veronika ja valab tassi pärnaõieteed.

Meilgi on dirigent Portsmuthiga üks mäng plaanis: pakun talle välja kimbu märksõnu ja väljendeid, millele tema peab omakorda sisu, tausta või konteksti looma.