Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
13. detsember 2017, 07:24

Ivi Normet võitluses ema ravimatu haigusega: „Mu haritud ja eluaeg väljapeetult käitunud ema võis väsides muutuda paranoiliseks, hakata ropendama ja valimatult sõimama.“

«Mu haritud ja eluaeg väljapeetult käitunud ema võis väsides muutuda paranoiliseks, hakata ropendama ja valimatult sõimama,» jutustab Ivi Normet võitlusest ema ravimatu haigusega.

Põhja-Eesti regionaalhaigla meditsiiniliste teenuste direktor Ivi Normet mattis veebruaris oma ema Helju, kes oli lahkudes 89aastane. «Selle haiguse korral on kõige keerulisem see, et dementsuse esimesi märke oskad mõista alles tagantjärele. Pidasin paljusid tema veidrusi ealiseks iseärasuseks. Aeg-ajalt muidugi mõtlesin, et tal on vaimsed häired, ja kaalusin psühhiaatri juurde minemist, aga see mõte viis ema täiesti endast välja. Ta ei olnud mingil juhul nõus,» räägib Ivi. Ema suhtumine oli stiilis «Mina olen eluaeg õpetaja olnud, mina ei lähe psühhiaatri juurde, kes mind hulluks tembeldaks».

Ivi tundis, et midagi on valesti, aga ei mõelnud kordagi dementsuse peale. «Nüüd võin öelda, et haigus algas kolm või neli aastat enne, kui ta ametliku diagnoosi sai. Tal olid helgemad hetked, ta sai oma keskkonnas hakkama, aga näiteks asjaajamine oli juba aastaid minu peal. Üks seik, mis mind mõtlema pani, oli emale uut sektsioonkappi viies. Seadsime selle üles, aga kõiki asju sisse ei jõudnud panna. Jäi kokkulepe, et ta ise teeb. Kui kahe nädala pärast uuesti külla läksin, oli kõik samas asendis. Ilmselt oli see üks esimesi signaale,» arutleb naine, et olukord oli ema jaoks uus ja ta ei osanud seda lahendada. Ivi oli häiritud ja küsis, mis lahti, mille peale ema vastas, et tal oli muudki teha, polnud aega. «Ta sai aru, et käitub aeg-ajalt veidralt, aga oli väga osav end välja vabandama või teemat eirama,» tõdeb ta.

Olukord läks järjest halvemaks. Ühel päeval kukkus ema kokku ja Ivi läks temaga järgmisel päeval haiglasse. Seal öeldi, et Helju on dementne, ta ei saa enam iseseisvalt hakkama. «Kaks aastat enne surma sai ta ametliku diagnoosi. Kui mu teadmised haiguse kohta olnuks paremad, oleksin seda kindlasti märganud. Alles pärast diagnoosi hakkasin guugeldama ja uurima. Kui kuulan ja loen teiste lugusid, on esimesed sümptomid sarnased: inimene ei tule uues olukorras või asjadega, millega on eluaeg hakkama saanud, adekvaatselt toime.»

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse