Evelin Ilves: ma polnud sellele varem kunagi niimoodi mõelnud
Tõepoolest, kui rituaale uurida, ei räägi me palju vaimsetest praktikatest, ammugi meele tasakaalust. Hingede olemasolu tunnistame küll, aga suhtleme nendega nagu üks praktiline põhjamaalane kunagi: käime asjalikult kalmistupingil esivanematega juttu puhumas ja teeme koduteele ristimärgi, kustkohast lahkunu vaim enam edasi tulla ei või. Sest kummitamist pole meie kodudesse vaja. Igal asjal on oma aeg ja koht.
Kui ma tihedamini Aasias hakkasin käima, imestasin, kui suur roll on kogukonna preestril just oma inimeste vaimsel tasakaalustamisel ja pingete maandamisel. Seal teatakse hästi, et füüsilisele hädale eelneb alati hingehäda, hälve mõtlemises. Nagu meiegi tänapäeval üha tihedamini nendime: tegelikult on kõik peas kinni ...
Kooriproov
Aasias on igas külas oma preester. Eestlastel aga oli igas kogukonnas oma nõid või teadmanaine. Temale sai südant puistata ja kaevata. Tema kuulas ära ja alati aitas. Temaga rääkimisel oli tihti kõige suurem teraapiline efekt: hinnanguid mitteandev kuulaja juhib kõneleja sujuvalt iseenda murede jalamile ja lõppude lõpuks räägib too hädaline ise enda küsimustele vastused välja. Iga korralik nõid teadis todasama joogide või maagide iidset tarkust: kõik vastused on meis endis olemas. Sama mehhanism toimib ka tänapäeva moodsas ja tõenduspõhises tervishoius kliendi ning psühholoogi vahel.
Hakkasin vaimseid praktikaid meie kultuuris teravamalt märkama, kui sattusin uue kogemuse otsinguil Bali saarel kord helimeditatsiooni sessioonile – tundus nii äge ja uudne! Kas teate, milleks see sound meditation osutus? Kõik osalised pandi üheskoos heliredeleid laulma: re-re-re-re-reee! Jne. Õpetaja tõstis kulmud peaaegu juuste piirile, kui meie sõbrannaga kohe esimesest taktist täiel rinnal kaasa laulsime. «Kust te tulete? Inimesed ei julge tavaliselt üldse oma häält kuuldavale tuua, selleks kulub peaaegu terve tund, et mingigi ühislaulmiseni jõuda?!» oli ta sügavalt imestunud. Kuuldes, et meil on igas külas koor ja see on tavaline asi õhtu või paar nädalas kokku tulla ning harjutada, muutus ta väga rõõmsaks. «Teate, kuidas see vaimseid pingeid maandab?! Rõõmu ja rahu toodab?! Lihtsalt kogu kehale ja meelele teraapiliselt mõjub?» läks ta ekstaasi, justkui oleks maailma kõige ägedama enesetervendaja-rahva avastanud.
Ma polnud sellele varem kunagi niimoodi mõelnud. Ilmselt ei käinud ka meie esivanemad laulmas enese tervendamise eesmärgil, vaid soovist kokku tulla ja midagi koos luua. Hajali elamine ei pakkunud ju üksteise nägemiseks just palju võimalusi. Ent küllap nad vaistlikult teadsid ühise valju kooris laulmise kõiki tervendavaid kõrvalmõjusid. Nad lihtsalt andsid neile praktikatele teised nimed. Sound meditation = kooriproov. Aga neid on veel!