SAATUSLIK LÖÖK | Võistlustel saadud peatrauma viis ajukasvaja avastamiseni
Aastal 2007 sai Kent võistlustel peatrauma. «Noh, ikka juhtub, mõtlesin, kuid seekord tundsin end kuidagi imelikult. Ka õhtul kodus oli halb olla, läksin igaks juhuks traumapunkti. Käisin MRTs kaks korda. Imestasin, miks personal imelike nägudega ringi käib, ma ei taibanud midagi. Öeldi, et tulgu ma kahe nädala pärast tagasi,» jutustab ta.
Kahe nädala pärast saabunud päeva mäletab treener kui eilset. «Astusin keskhaiglas kabinetti, laua taga istus vanem prillidega papi ja küsis: «Ega te autoga tulnud?» Vastasin: «Loomulikult tulin.» Tema: «Te ei tohi enam autot juhtida.» Jahmusin: «Kuidas siis nii?» Siis tulid sõnad: «Teil on ajukasvaja ja te võite roolis krambid saada.»»
Kenti maailm varises sõna otseses mõttes pilbasteks. «Mis mõttes … minul?» meenutab mees. Ta saadeti joonelt neurokirurg Kahro Talli juurde. «Hakkasime koos uurima ja selgus, et tegu on kasvajaga, mis läheb aina suuremaks. Tuleb lõigata. Kasvaja oli keskmise kanamuna suurusega. Kartsin kohutavalt, et äkki ei tulegi sellest välja.»
Kaks aastat pärast diagnoosi saamist oli Kent operatsiooniks vaimselt valmis. «Pidin arvestama võimalusega, et suren, jään halvatuks – millega tahes!»
Kogemus, mis muutis kõik
Pärast operatsiooni nägi Kent enda sõnul välja nagu aastakümneid joonud asotsiaal. Nägu oli paistes ja sinine. «Panin kapsalehed ümber pea, et paistetust alla saada,» muigab ta. Seejärel tuli kiiritus- ja keemiaravi. «Hormoonravi oli väga hull, söögiisu meeletu. Võisin ära süüa kõik, mis ette sattus. Kaal tõusis 110 peale ja ma ainult pugisin. Mingi aeg taipasin, et nii enam ei saa. Panin toitumise paika ja hakkasin kõndimas käima, trenni ju teha ei võinud. Mind lõigati 12. veebruaril, pean seda oma teiseks sünnipäevaks.»