Evelin Ilves: ühel silme ees aeglane surm lämbumise teel ja teisel pisarais laps trikolooriga kaetud kirstu ees ...

Selliseid juhtumeid tuleb iga päev juurde. Ent kui tragöödial on nimi ja nägu, saab see meie jaoks hoomatava sisu. Kuigi me pole sõbrad ega isegi väga head tuttavad, mõtlesin terve öö tema kahele pisikesele lapsele ja säravale tegusale abikaasale Annikale. Nad on olnud väljapaistev ja võimas tandem. Agu on jõudnud olla nii ajakirjanik kui ka poliitpropaganda ekspert, kaitsnud doktorikraadi ja tegutsenud mitmes kõrgkoolis õppejõuna. Mõni aasta tagasi sai temast Eesti meediamaastiku üks mõjukamaid kujundajaid. Olen alati jälginud nii tema kui ka Annika avalikke sõnavõtte, lugenud nende arvamusi. Nad mõlemad on Eesti meedias figureerinud nagu sõõm värsket briisi, mis toob sõna otseses mõttes uusi tuuli, puhub ära tolmu, osutab olulisele ning näitab teed. Nii heas toonuses rõõmsale perele ei oska mitte kuidagi sellist inimlikku lööki külge kujutleda. Aga saatus on saatus. Ses olukorras aitab ehk tillukesegi positiivsuse noodi tuua mõtteviis, et kõik saatuselöögid ja kannatused õpetavad meile midagi. Kui sellest läbi tuleme, oleme tugevamad ja targemad. Kui mitte, on selleks korraks aeg ümber saanud. See kõik olla tähtedes kirjas.

 Valus mälupilt

Kahe jala ja avatud südamega maa peal elades on aga ikkagi raske võtta vastu teade, et oma noores elus nii palju ühiskonnale andnud inimest ei toeta haigekassa just sel kõige raskemal ja nõrgemal ajal. Hoolimata sellest, et tean hästi solidaarse ravikindlustuse sisu ja mõistan haigekassiiride raskeid valikuid. Ka seda, et uute kallite ravimitega ei suuda ükski riiklik kindlustus võidu joosta ... Ikka kipub üks kuradike õla peal sosistama: aga kui sellise diagnoosi saab homme peaminister või president? Kas ka siis pole raha või tehakse erand?

Mulle meenub äkki, kuidas mu tollane abikaasa kord keset tähtsat nõupidamist Kadriorgu saabunud tohtri palvel välja kutsuti ja teda sarnasest diagnoosist teavitati. Küll küsimärgiga, aga ikkagi ... Kuigi too tohter tahtis ainult head – igaks juhuks hoiatada, sest vaja oli veel põhjalikke uuringuid –, varises hetkeks meie mõlema maailm kokku. Ühel silme ees aeglane surm lämbumise teel ja teisel pisarais laps trikolooriga kaetud kirstu ees ...

Õnneks läks meil tookord teisiti: tuttav ameeriklasest arst seletas ära, kuidas pärast rasket jõutreeningut tehtud kopsupilt võibki ajutiselt kokku kukkunud alveeoolide ala tõttu anda vähiga sarnase varju. Ent see kaob mõne päevaga ja nii läkski. Seda selgemini aiman, mida võib Uudeleppade pere juba praeguseks olla üle elanud, rääkimata sellest, mis ees ootab. Kas tõesti on looja Agule määranud missiooni tuua heategevusse ka need inimesed, kes suurtest kampaaniatest enamasti kõrvale jäävad? Sest praegu on ainus viis, kuidas aidata perel edasi elada, too kallis ravim välja osta. Ja kuigi raha on ammu koos, saavad need, kes ikka veel annetuse teevad, omale tasuks imelise tunde ühise tegutsemise jõust, heategevuse paremaks tegevast imest. Veel tolsamal ööl saatsin Agule ja tema perele palju head energiat ning tegin ülekande Kingitud Elu (www.kingitudelu.ee) kontole. Agu raviks. Ja kogu meie ühiselu ­tervenemiseks.