Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
15. november 2017, 07:54

Evelin Ilves: „Opaaaa! On see alles pommuudis! Ja korraga ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada.“

Umbes kuu jagu päevi tagasi sain mulle tundmatu nimega naisterahvalt järgmise sõnumi: «Tere! Meie malamuudineiu on tiine ... Suure tõenäosusega saab sinu koerast varsti õnnelik isa. Viire (malamuudineiu) olevat Hiiumaal aedikust välja pääsenud ja ... Kuna mulle pere midagi ei rääkinud, ei osanud karta ... aga vaatan, et miks see koer mul kosub ja kosub.»

Kandev paus. Opaaaa! On see alles pommuudis! Ja korraga ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Üleüldse, kuidas reageerida ja mida tollele malamuudi perenaisele öelda. Tean ju hästi, et hinnalised tõukoerad peavad lapsi saama sama hinnaliste ja sama tõugu koertega. Muidu võivat lausa midagi ära rikkuda. Süütunne poeb hinge. Kas tõesti on minu Schubert selle meheteoga maha saanud? Hiiumaal on enamik koeri lahtised ja käivad, kus tahavad. Meiegi kodurestorani saabus peaaegu igal õhtul «valvama» naabrimehe hundike ...

Samas olen kõik need aastad nii väga Schubyle kutsikaid tahtnud, ent sellega seotud asjaajamise tõttu loobunud. Tõukoerad peavad ju mitu vooru näitustel käima, enne kui nad paaritamiseks sobivad paberid ja tiitlid kätte saavad. Minu jaoks aga pole ühegi mu koera puhul paberid kõige tähtsamad olnud. Koolis olen kõigiga käinud ja neid esimesel kahel aastal hoolega kasvatanud ning sotsialiseerinud, edasi on aga nad lihtsalt olnud kallid ja suured sõbrad, täieõiguslikud pereliikmed.

Vaatan suviseid fotosid ja ajan jälgi. Viire näol on tegu meie suvehiidlastest naabrite koeraga. Hakkan Schuby isadust tasapisi uskuma. Ma pole oma koera peaaegu kuue aasta jooksul kordagi sellisena näinud: silmad hiilgavad ja isegi hilisõhtul tahab välja, lausa anub ukse juures. Paar korda proovis isegi natuke ulguda ja lasi kodust umbes kümme korda jalga – seda pole ta iial teinud. Ta on ilma aiata majas üles kasvanud ja teab hästi, millistest piiridest üle ei minda. Nüüd oli kõik äkki teisiti. Kui Viire peremees teda koju tagasi tõi, kudrutasid penikesed nii armunult, et isegi meie resto kliendid ahhetasid ja keelitasid «noortele» armuaega kinkima. Mitte nii, et igaüks oma koju, aedikusse ja ketti. Viire jooksuajast polnud minul aga aimugi ...

Stabymuut või Malahoun?

Ent Schubert kasutas elus esimest korda oma geenidega kaasa antud ­mutipüüdja võimekust ja kaevas Viire aediku alla tunneli. Ühel kenal päeval panid nad koos plehku. 4. august oli päev, kui nad koos Orjaku roostikust välja ilmusid. Mul on isegi foto neist siis tehtud. Päevapealt kaks kuud hiljem sündis Viirel kaheksa musta kutsikat. Koer on võimeline viljastuma kõigest 48 tundi ja nad tabasid selle aja! Mitte ükski beebidest ei meenutanud millegagi malamuuti, üleni süsimustana ka mitte Schubertit. Ent kui tittede kasvades hakkasid käppadele ja kõhule valged laigud ilmuma, polnud enam kahtlust. Meie pere aasta isa on seekord Stabyhouni tõugu parimas meheeas Schubert!

Mõni päev tagasi käisime koos kutsikaid vaatamas. Kõik kuus poissi ja kaks tüdrukut on tublid ning südikad, söövad hästi ja müravad valjusti ning hakkavad tasapisi lokki minema. Kaunis malamuut Viire on juba kaheksa-aastane ning tema pere ei pahandanudki titeuudise peale. Tegid hoopis nalja, et kes nad nüüd siis on? Kui kaks meie arvates maailma ägedaimat tõugu kokku panna, peaks ju kõige-kõigem välja tulema? Vahet pole, on need uued ilmakodanikud «stabymuudid» või «malahounid», jõuludeks peavad nad oma uutesse kodudesse kolima. Kõik need kaheksa õnnelikku peret kutsume aga järgmisel suvel Hiiumaale, sinna samasse õnnistatud paika, kust kutsad alguse said.