INGA RAITAR: „Isa teeb lapsest täiskasvanu.“

Üha enam märkame, et ühiskonnas on midagi väga paigast ära. Riigijuhtimine näeb välja, nagu oleks lapsed lasteaias teiste laste üle võimu võtnud. Ei tea, mida teha, aga juhivad ja siis õigustavad, et mida me muud teha saimegi. Võimust on saanud kambamäng, mitte vastutustundlik riigimehelikkus. Riigimehelikkus? Unustame hetkeks poliitkorrektse soorollideta maailmapildi ja mõtleme, mida tähendab mehelikkus selle sõna loomulikus ja loodusseaduspärases tähenduses. Selleks peame alustama kohast, kus iga inimene seda mõistet esimesena kogeb – kodust. Isast. Koos selle kõigi inimlike puudustega. Või koguni tema puudumisega.

Ema sünnitab lapse, toidab teda, õpetab esmasuhtlust maailmaga ja annab baasturvatunde, aga ka käitumismustrid järgnevaks eluks. Ema saab luua lapsele harmoonilise ja toetava keskkonna, kui tunneb end ise turvaliselt, hoitu ja toidetuna. Jah, me ei ela enam koopas, meil on emapalk ja isapuhkus. Ent inimene kui sotsiaal-bioloogiline olend pole viimase 10 000 aasta jooksul muutunud. Tema olemuse põhivajadused on jäänud samaks: vajadus olla keegi (oluline), kontrollida olukorda (ehk teada, mis saab) ja olla õnnelik (tulenevalt eelmiste vajaduste täitmisest).

Lähisuhe pole kohustus

Alates teisest ilmasõjast kasvatab üha enam emasid lapsi üksi. Kui esimesel põlvkonnal oli see olukorrast tingitud, siis praegu valivad sellise elukorralduse juba paljud naised ise. Või võtavad omaks mustri lapsepõlvekodust. Polegi ju kedagi kõrvale vaja, eriti kui riik veidi toetab ja ühiskond sellist peremudelit normaalseks peab. Rahuldust pakkuva, vastastikku toetava paarisuhte loomine ja hoidmine on töömahukas protsess.