Mitmesugust
8. november 2017, 19:32

Epp Petrone: „Ma soovin armastada ja olla armastatud, aga ma ei taha uut roosat romanssi.“

Ükspäev tuli kivipoodi üks vanem proua, kes asus oma välismaale õppima minevale lapselapsele kingitust valima.

Kõndisin naisega poes ringi ja mõtlesin kaasa. Mida kinkida pesast lendajale? Kas sobiks traditsiooniline meresõitjate kivi akvamariin või hoopis rändajate kaitsja kuukivi või …

Roosa kvartsini jõudes tekkis meil mõlemal blokk. «Armastuse ligitõmbaja?» teadis see vanaema meie kivimaailma ühe superstaari reputatsiooni. «Ei sobi ... Ei taha, et lapsuke välismaal mehele läheks!»

Mul hakkas roosast kvartsist hetkeks nii kahju, justkui ohet oli õhus kuulda. Vanaema lahkus poest veikleva kollase­kirju kaunitariga: see oli tiigrisilm, mis sai endale au hakata lapselapsel kaugel maal silma peal hoidma.

Minagi lahkusin poest ja heitsin pilgu oma käele. Kandsin randme küljes ebamäärase värviga keerutraadist käevõrude pundart, mille roosa kvarts oli ammu muutunud hallikasvalkjaks-beežikasoranžiks. Need käevõrud seiklesid minuga üle-eelmisel suvel ka laatadel, alles hiljem sain teada, et päike pleegitab neid.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse