Foto: Gabriela Liivamägi
Mitmesugust
30. oktoober 2017, 12:57

Maarja Jakobson: kuidas peaksime oma tütreid kasvatama ja kas mehed on siis sead?

Näitlejanna Maarja Jakobson ütleb, et ahistamisest võimalikult avalikult rääkimine on ainus ravim selle õuduse vastu. Ent on vaja veel tööd teha, et tüdrukutel oleks rohkem eneseuhkust ja nad näeksid maailma laiemalt kui lihtsustatud printsessimuinasjutuna.

Kuidas peaksime oma tütreid kasvatama, et nad julgeksid pikalt saata ja vahet teha, mis on süütu flirt ja mis lihtsalt nali?

Ilmselt tuleb kõige rohkem julgustada usaldama oma sisetunnet. Igaüks saab aru, millal on flirt ja süütu nali ning millal see muuks üle läheb. Kui ohutuled põlema hakkavad, tuleb neid märgata ja hea kasvatus pikalt saata. Clarissa Pinkola Estés (kirjanik ja psühhoanalüütik – toim.) on öelnud umbes nii, et hundiema ei saada oma kutsikaid maailma sõnumiga, et kõigi vastu tuleb hästi kena olla. Inimesed pole küll hundid, ent noori testosteroonist pungil isaseid täis ööklubi pole ka päris pühapäevane jalutuskäik pargis. Ja veel üks asi: kuigi ma olen kaugel sellest, et öelda, tal oligi seelik liiga lühike – blame the victim (süüdista ohvrit – toim.) –, ei saa kuidagi mööda vaadata asjaolust, et riietus on kommunikatsioon. Popmuusika visuaal on tänapäeval pornograafiast läbi imbunud. Ei teeks paha seda analüüsida ja küsida, kas sõnum, mida oma riietusega edastan, on kindlasti see, mida tahan. Laulja ekraanil on oma maailmas turvaliselt eraldatud, aga peaaegu paljaste tissidega noor naine ei välju õhtul kodunt mitte avakosmosesse, vaid teiste inimeste hulka.

Utreerides: kas mehed on siis sead? Kuhu on jäänud tõelised rüütlid, kellele saab kindel olla?

Mehed pole kindlasti mitte sead, vaid inimesed. Kui öelda, et mehed on sead, järeldub sellest kohe, et naised on nõiad – Odysseuse ja Kirke lugu. Esiteks pole naised kindlasti sellega nõus, et nad on ainult nõiad, ja teiseks: Kirke moondas mehed sigadeks. Nii et mehe teeb legendis seaks nõiast naine. Kehvad valikud, eks? Parem on valida midagi muud.

Rüütlite ja kogu selle printsi-printsessi kontseptsiooniga on mul aga tõsiseid probleeme. Muinasjutud on vanad võimsad lood ja väga vajalikud, et neid edasi jutustataks. Kuidagi on aga juhtunud nii, et kogu sellest lugude mitmekesisusest paistavad kõige rohkem välja üheülbalised variandid. Keskaja Euroopast pärit printsi-printsessi kujund on ahtake, ometi oli see vähemalt mulle ellu astudes nagu ideaalmudel meeste-naiste suhetest. Ühesõnaga: kui sa oled tüdruk, on sinu osa olla ilus ja oodata. Paremal juhul kas lohe vangistuses või kõrges tornis, halvemal juhul lausa koomas lamades.

Siin on kohe kaks viga, kaks kahtlast kohta: mida teha, kui ei taha ainult oodata ja kui sa pole piisavalt ilus? Äkki ei kvalifitseeru printsessiks? See oli minu teismeea põhiline hirm.

Ka poistele on see väga raske koorem kanda. Nemad peavad sellele vaevaga üles leitud printsessile tagama elukestva õnne. Ja üldse, kas kohale kapates hobune ikka oli piisavalt valge? Selline mudel on tasakaalust väljas.

Mu tütar armastab praegu väga selliseid muinasjutte. Kavatsen seda ringi laiendada teiste lugudega ja arutleda temaga ka selle üle, kas printsessiks olemine on naise tähtsaim arhetüüp siin elus.

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse