„No ütle ometi midagigi! Räägiks nagu seinaga...“ (4)

„Miks ta ometi ei ütle midagi!“ raevutseb naine, kes on püüdnud diivanil kivistunud pilguga istuvalt mehelt tükk aega tulemusteta kas või üht sõna välja kangutada. „Miks ta ikka veel vait on?“ tunneb end hädapätakana mees, kes on tusatsevale naisele juba mitu enda meelest briljantset lahendust välja pakkunud, aga too pole talle ikka veel rõõmuhõisetega kaela viskunud.

Seda, et mees ja naine on eri planeetidelt, teavad ju kõik. Ometi kiputakse vahel unustama, et nad ei erine mitte ainult oma välimuselt, vaid ka nende nii-öelda sisemised hammasrattad on teistsuguse ülesehitusega.

Meeste sisemine mehhanism on justkui vanaaja meistrite tehtud – loogiline ja töökindel, vajab vaid korrapäraselt õlitamist, muidu läheb rooste. Naistele tundub selline ürgaegne süsteem aga liiga lihtne, et sellest aru saada. Samas paistab meestele naiste hingeelu mehhanism olevat nagu tänapäeva kõrgtehnoloogia – seal on imepisikesed hammasrattad, mida nad küll püüavad oma suurte kämmaldega paika panna, kui süsteem peaks rikki minema, aga loobuvad peagi, sest tunnevad, et nende võimed ei küüni selleni.