Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
25. oktoober 2017, 07:51

Evelin Ilves: „Mul on oma arvamus kahe kõige enam kõneainet pakkunud teema kohta. Need on tasuta ühistransport ja Tallinna TV.“

Oleksin sel korral peaaegu valimata jätnud. Elus esimest korda. Ühelt poolt – ma tõesti ei suutnud otsustada, keda valida. Maailmavaadet? Seltskonna tõhusust? Tublit inimest? Teisalt – nii palju aastaid poliitikat seestpoolt näinuna tundub pilk väljast kordades koledam. Täiesti tõsi, et igati toredad, ausad ja haritud inimesed muutuvad poliitmaastikul meedia kaudu justkui ahneteks ja andetuteks. Võib-olla andis oma osa juurde see, et olin kogu eelvalimiste aja Eestist ära ja enamasti levist väljas, nii et kui korraks wifi ligi sattusin, et proovida teises Euroopa ääres oma e-hääl anda, sattus pilk parasjagu meedias õitsenud riigipea ja Võrno vahelisele sõnasõjale, kust muu hulgas selgus, et Anu Saagimist on vaat et riigi esistilist saanud. Ei kutsunud just osalema ja tol korral see protsess katki jäigi.

Ent kodanikukohus koputas südametunnistusele ja mõni tund enne eelhääletamise lõppu andsin oma hääle ühele sümpaatsele maailmavaatele siiski ära. Ilma igasuguse lootuseta, et sellest kellelegi killukestki tolku tõuseb: ju läheb kõik vanamoodi edasi. Nüüd, juba mõnda aega pärast hääletustulemuste selgumist olen eneselegi ootamatu huviga neid tulemusi ja koalitsioonide tekkimist jälginud ning ... üllatus-üllatus! Polegi masendunud. Midagi on siiski muutunud. Mitte ainult see, et meie uued juhid nii riigi kui ka linnade tasandil on pigem tublid tavainimesed, kes teevad nurisemata ja püüdlikult seda, mis peab. Kuigi neid on päris palju, keda fakt, et missioon ja visioon on asendunud usinuse ja kasinusega, päris pöördesse ajab. Ent ise tahtsime ju igavaks põhjamaaks – eks siis lepitagu, et liidrite ja visionääride asemele tulevad ametnikud.

Uskumatu, aga see on rahulolu!

Suurem muutus on see, et häältesaak polnud vähemalt tunnetuslikult seekord nii üksüheselt seostatav valimiskampaaniasse pandud raha hulga ja sümboolsete häältemagnetite arvuga. Tallinn on selle suurim tõendus. Savisaar jäi üksi ja tema punutud hiiglaslik hüdra – korruptsioonist ja kriminaalidest läbi imbunud süsteem – viskleb äkki isegi agoonias? Seekordsed suurimad keskerakondlikud häältemagnetid võivad otse ja ausalt kinnitada, et need hääled on nad ise välja teeninud. Poleks eales arvanud, et antud mõttekest nii rahulolevalt veeretan, pigem usun, et nüüdsed valimistulemused lubavad neil hakata linna juhtima just nii, nagu nemad ise seda õigemaks peavad.

Mis iganes pealinnas toimuma hakkab, on minulgi, nagu ka enamikul kandideerinud seltskondadel, oma arvamus kahe kõige enam kõneainet pakkunud teema kohta. Need on tasuta ühistransport ja Tallinna televisioon. Tasuta ühistransport on tore ja mugav, ent ei tohiks nuhelda neid eestimaalasi, kellel pealinna sissekirjutust ei ole. Kõik eestimaalased peaksid saama seda hüve võrdselt kasutada!

Tallinna Televisiooni, mis praegusel kujul tõesti pigem huumorirubriiki kuulub, ei peaks tingimata kohe sulgema, vaid äkki hoopis nüüdisaegseks kogukonnameediumiks kujundama. Kogukondade tekkimine on mõnusa ja turvalise linnaelu üks eeldusi ning meedial sellele kaasa aitamisel väge küllaga. Miks ei võiks Tallinna TV olla tehniline praktikabaas Tallinna ülikooli meedia- ja filmitudengitele?

Kui Tallinna juhitaks nii, et ka ülejäänud eestimaalased pealinna ilus ja melus end osalisena tunneksid ning juhtkond pealinlaste poole oma soojema ja sõbralikuma palge keeraks, oleks see nende valimiste tohutu võit. Aga kõige lahedam valimisuudis tuli hoopis Viimsist: kui Siim Kallas ja Taavi Kotka tõesti valla juhtimise üle võtavad, koondub ühte punkti küll nii karismat kui ka visiooni rohkem kui terve riigi peale kokku. Äge!