Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
26. oktoober 2017, 09:42

Manona Paris: „Ausalt, mul on vastik seda trükkida.“

«Seda ei saanud minuga juhtuda. Ma pole ohver. Minust ei saa ohvrit. See lõpeb nüüd – kõik!»

Tean kümneid naisi, kes on seda endale peegli ees järgmisel hommikul näkku karjunud ja siis vaikinud. Kes kandis ikkagi liiga lahtist dekolteed, ei osanud õiges kohas jalga lasta ega taibanud, et teatud kellast on pidu ohtlik. Või oli lihtsalt liiga ilusate silmade või pikkade jalgadega. Neid ahistamist «seletavaid» aspekte on viimastel nädalatel ohtralt kõlanud.

Eestis on paraku olnud pikalt nii, et ahistamisjuhtumite korral ohvreid justkui ei eksisteeri. On osapool, kes tantsis tangot, isegi kui tantsusammudest oli asi väga kaugel. Kus suitsu, seal peab olema tuld, kui täkk kargas, ju siis mära indles. Ausalt, mul on vastik seda trükkida. Pole siis ime, et naised, kes on läbi käinud isiklikust intiimpõrgust, otsustavad ravida oma hingehaavu enesesüüdistustes ja vaikuses. Või hullem veel – suruvad need kuskile alateadvusesse, omaenda ja lähedaste elusid mürgitama.

On ainult tervitatav, et viimaks ometi on hakanud siin jää liikuma, sest see lubab terveneda kõigil osapooltel. Kui vaadata kasvõi Eestit möödunud aastakümnetel raputanud seksi­skandaale, torkab silma oluline nihe. Kui veel 15 aastat tagasi jõudsid avalikkuse ette juhtumid, mille kohta olid ideaalsed tõendid – filmilint, pildid, palju tunnistajaid – ja võimukandja maine ei saanud mõnikord mõlkigi, siis nüüd piisab vastutuse võtmiseks lihtsalt sõna jõust. Väga värskendav.

Seega ei saa öelda, et asjad meil nüüd nii halvad oleks. Olen Naistelehe kaanestaari Maarja Jakobsoniga ühel meelel, et viimasel ajal tekkinud ahistamisjuhtumite rohkus on näiline. Me räägime neist rohkem, et neid tulevikus veelgi vähem juhtuks. Enam pole õnneks nii nagu kaks aastakümmet tagasi, mil lühim nõmenali kõlas järgmiselt: appi, hurraa, vägistatakse.

Mulle meeldib väga ka Maarja lause: «Austa ennast ja teisi. Sa ei pea alati kõike saama.» Usun, et tegelikult ei taha ka need nii-öelda vana kooli noormehed olla oma kasvatuse ohvrid, sest neid on õpetatud tüdrukute ei-d huvitavaks mänguks pidama. Samamoodi nagu mõned liiga pidused tütarlapsed mõnikord arvavad, et frivoolne käitumine pälvib ihaldatud noormehe tähelepanu. Ahistamine ei tunne tegelikult sugu. Ja keegi ei taha ohver olla.

Sel nädalal soovitan …

  • lugeda Maarja Jakobsoni intervjuud. Ja anda seda lugeda ka oma tütardele ning tütretütardele.
  • mõtiskleda ajakirja Naised kunagise peatoimetaja Inga Raitari karmaloo teemadel.
  • õppida, õppida ja veel kord õppida, kuidas vältida läbipõlemist. Meil on selle kohta väärt mõtteid.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse