Epp Petrone: "Vabadus, mismoodi laps kividega suhtleb, on mind alati võlunud."

Võtan paki lahti ja kallan kümme kilo kive oma suure köögilaua peale laiali. Mu kuueaastane tütar armastab seda sama palju kui mina. Esimesed jagamislained käivad kiirelt, siis hakkavad laua keskele jääma segavormid, väljakutsed. Ühelt poolt näed sa välja nagu verekivi, teisalt nagu sammalahhaat. Kuhu sind panna? Need kaks on nagunii geoloogide jaoks sisuliselt sama, peitkristalne kvarts, aga rahva jaoks mitte: kui kivi on mattroheline ja punaste laikudega, kutsutakse seda verekiviks, kui aga rohekas ja õhulise, sammalt meenutava mustriga, siis sammalahhaadiks ... Maria mu kõrval õpib iga kord meie ühise sortimise ajal uusi nimesid. Ta ei piirdu ainult ametlikega. Juba ta mängib ja hellitab oma uusi lemmikuid. «Sinu nimi on ... Säraliit!» kiidab ta ühte opaliiti.

«Sina oled ... Humaniit!» saab ühesilmne ahhaat endale nime. «Sina oled Lillik,» pälvib lilla ametüst. Vabadus, mismoodi laps kividega suhtleb, on mind alati võlunud. Üks mu õpetajaid rääkis, kuidas pandud nimi tugevdab inimese ja kivi (või ka mis tahes talismani) koostööd.