Evelin Ilves Rõivase skandaalist: „Kas suudlus on tõesti kuritegu?“
«Kas suudlus on meil tõesti väär- või isegi kuritegu?» võiksin nüüd, aastaid hiljem, iseendaga juhtunut meenutades küsida. Ahistamine on seda kindlasti. Selles pole kahtlustki. Kui on olemas ohver, on ka pahategija. Ent selliste juhtude kajastamisel ei mõelda palju neile inimestele, kes loo kahe peategelase lähedal ja ümber seisavad. Võõra suudluse kannatab ehk iga paar välja. Väljakannatamatuks muudab selle libastumise aga meediakajastus. Metsik verejanu, mis sunnib üha uusi ja uusi detaile otsima ning leitut lõpmatuseni kordama. Milline klõpsude rekord! Kill-koll ja raha tuleb! Minu meelest on see hoopis suurem kuritegu. Nii nende perede kui ka looga haakuvate institutsioonide vastu.
Vaatan, kuidas kaamera Taavi ja Luisa iga miimilist võbelust suurde plaani laiendab ning mul hakkab õudne. Luisa on tubli. Artisti lavanärvi läheb tal nüüd oma pereelu päästmiseks päriselt vaja. Tema julgustavat ja toetavat näoilmet varjutavad vaevumärgatavad kahtlushetked. Tillukesed ehmatused. Kas on tulemas veel midagi, mida ma ei tea? On see kõik tõsi? Igaüks saab aru, et kõige tõsisemad jutuajamised varjavad ennast nende kodu nelja seina taha ning on senise elu raskeimad. Kahtluseta. Nii suurtele kui ka väikestele, nii vanadele kui ka noortele. Isegi pere lemmikloomadele on sellised olukorrad trauma, mida nad valusasti läbi elavad. Tean seda liiga hästi omast käest.
Äkki aitab nüüd? Sestap tahan öelda, et kui Taavi on oma tegu tunnistanud, avalikult vabandanud ja ametist taandunud, võiks ju joone alla tõmmata. Kes kannatavad ses loos kõige enam? Lapsed. Kahe inimese isiklikus elus toimuvast ei õnnestu mitte kunagi kolmandatel pooltel kõike teada saada. Igal juhtumisel on alati laiem tagapõhi, kui mis tahes hingeteadlane välja suudab selgitada. Meedia eesmärk neid protsesse kajastades ei näi kunagi olevatki tõe leidmine, vaid sõu paisutamine ja pikendamine. Just see teeb kogu loo iseäranis koledaks. Iga uue detaili lagedale toomine ei muuda Taavi jaoks enam midagi. Tegu on tehtud, seda tagasi võtta ei saa. Ent Luisa jaoks muudab see palju.
Iga solvav kommentaar ja «uudisnupp» on löök just tema selga. Kogu meediaruumi täitva tulva ees on aga kõige kaitsetumad Rõivase perekonna lapsed. Nende teises klassis käiv tütreke võib vabalt sellest põhjatust sogast elukestva trauma saada. Mida kauem seda kõike käiata, seda enam hingehaavu lüüakse süütutele hingedele. Sarnase lõputu õuduse õudse lõpuni läbikäinuna ei soovi ma säärast kogemust mitte kellelegi. Ja see päriselus ilus paar – Taavi ja Luisa – võiks Eestile alles jääda.