FOTOD | La La Ladies käis Liibanonis esinemas: kõige rohkem jäid meelde kohalikud koolilapsed, keda külastasime (3)

Kethi räägib, et nad on bändiga Tapal kaitseväelastele esinenud ja kuulsid, et Liibanonis teenivad Eesti rahuvalvajad ootaksid neid ka välismaale meelsasti külla. Eestist alustati reisi eelmisel teisipäeval ning Lõuna-Liibanonis asuvasse ÜRO baasi 2-45 jõuti järgmisel päeval. Bänd veetis Liibanonis nädala. Tüdrukud andsid ÜRO baasis kaks kontserti. „Esimene kord oli eelmise nädala keskel, see oli eelsoojendus põhiesinemisele. Laupäeval andsime täispika, pooleteisetunnise kontserdi,“ räägib Uibomägi. „See toimus avatud angaaris spetsiaalselt meile tehtud laval. Angaari külgedelt saime nautida ümbritsevate linnade öiseid tulesid. Baas asub mäe tipus, seega vaade on mõnus.“ Lisaks anti akustilised kontserdid kohalikes koolides.

Baasis kuulasid Eesti kaunitare mehed Eestist, Soomest, Iirimaalt, Fidžilt ja Uus-Meremaalt. Just selle järgi valiti ka ingliskeelne repertuaar. „Tegime klassikat, näiteks laulsime lugusid „Rythm of The Night“ ja „Candyman“ meile omaselt särtsakas võtmes.“ Eesti sõdurid vallutasid muidugi lavaesise. „Käisime enne kontserdipäeva Eesti rahuvalvajatega koos patrullis ja külastasime erinevaid baase, seega oli jää ammu murtud,“ sõnab Kethi, et mehed ei olnud tagasihoidlikud. „Tundsime publikust väga tugevalt eestlaste toetust ja nemad tõmbasid ka teised käima.“ Kethi paljastab, et kontserdi lõpus otsustasid nad midagi täiesti pöörast proovida. „Hüppasime publiku kätele! Usaldasime neid täielikult ja meid kantigi pisikese ringiga turvaliselt kätel lavale tagasi.“ See oli esimene kord, kui tüdrukud midagi sellist proovisid. „Vägev oli!“

Tundsid end baasis turvaliselt

Mingeid erilisi ettevalmistusi Liibanoni esinemiseks bänd ei teinud. „Jah, missioonipiirkonda liikumisel on mõned eripärad – näiteks reisis koos meiega kaitseväe saatja, kes hoolitses, et oleksime õigel ajal õiges kohas. Liibanonis tutvustati meile sealset olukorda. Et tegu on rahuvalvemissiooniga, kus olukord on stabiilne, sõidavad rahuvalvajad ööpäev läbi patrullimarsruutidel ja vaatlevad oma ala, et kõik oleks ja jääks rahulikuks.“

Tüdrukud kinnitavad, et tundsid end baasis lausa 200% turvaliselt. „Liikusime peaaegu iga päev mõnda teise baasi või linna ja see, kui detailselt oli kogu meie liikumine planeeritud ja läbi viidud… see oli ikka muljetavaldav.“ Kethi räägib, et nemad nautisid lihtsalt autoaknast mägist loodust ja lehvitasid kohalikele, kes alati rõõmsalt vastu naeratasid. „Liibanonil on olnud keeruline ajalugu, kuid praegu on seal turvaline ja seda tänu pikaajalisele rahuvalvetegevusele.“

Tüdrukud külastasid nädala jooksul näiteks Naqouras asuvat UNIFIL (United Nations Interim Force in Lebanon) missiooni staapi ning said samal päeval käia ka Vahemere ääres. „See oli äärmiselt lõõgastav. Saime korraks lihtsalt kaugusesse vaadata või vastu kaljusid pekslevaid laineid imetleda.“ Tutvuti nii rahuvalvajate elu-oluga kui ka kohalike inimeste ja olustikega. „Käisime ka Iisraeli ja Liibanoni eraldava nö sinise joone juures asuvas baasis 6-50. See on see koht, kus eestlased eelnevad kaks kuud olid olnud. Baas ongi mõeldud väiksemale üksusele ja huvitav on vaadata, kuidas rahuvalvajad ise oma igapäeva elu täielikult korraldavad, teevad samal ajal ikka sisuliselt ööpäev läbi vahetustega patrulle ja on vaatluspostil.“

Kohtusid Eesti sõdurite päästetud koeraga

Praegu on baasis Soome kaitseväe üksus ja seal kohati ka Eesti sõdurite neljajalgset sõpra, koer Kiiget. „Ta oli nii nunnu!“ õhkab Kethi. „Kuulsime, et eelmise rotatsiooni mehed leidsid ta haavatuna baasi lähedalt tee äärest. Koer raviti terveks ja tema eest hakati hoolt kandma.“ Koer sai sõduritega väga lähedaseks, talle pandi nimeks Kiige ja anti kaprali auaste. „Sest ta valvab eeskujulikult baasi, eriti öösel,“ ütleb Kethi. „Saime Kiigega kohe suurteks sõpradeks.“ Muide, koer tuleb koos sõduritega Liibanonist Eestisse ja hakkab elama ühe praegu missioonil oleva kaitseväelase peres. „Seal on maakodu, hoolitsevad inimesed ja palju ruumi ringi joosta.“

Tüdrukud külastasid ka Ain Ebeli ja Bint Jubayli linnade koolilapsi. „Eesti sõdurid rääkisid Eestimaast ja kultuurist, meie laulsime lastele ja koos nendega. Lapsed olid väga lahedad. Eriti meeldisid meile sealsed koolitüdrukud, kes üllatasid oma avatud suhtlemise ja pealehakkamisega,“ ütleb Kethi. Üheskoos tehti teatevõistlusi. „Ma arvan, et olime seal tüdrukutega kõige paremad. Leidsime kohe ühise keele.“ Osa lastest olid pärit Süüria sõjapõgenike peredest ning eestlannad on õnnelikud, et said neile rõõmu tuua. „Vestlesime lastega palju. Nad tundsid huvi muusika vastu. Paljud rääkisid väga hästi inglise keelt, kuigi olid alles 12aastased.“

Bändiliikmed Kethi, Diana ja Inga jäid reisiga väga rahule. „Eesti rahuvalvajad hoolitsesid meie eest nii hästi, et kogu see reis oli üks meeldejääv seiklus, kus kogesime ja õppisime tohutult palju,“ ütleb Kethi. „Rahuvalvajad teevad olulist tööd. Seda on näha kohalike nägudest ja sellest, kuidas nad rahuvalvajatega suhtlevad. Eesti kaitseväelased paistavad kohe oma professionaalse suhtumisega silma – iga teenistusülesanne on täpselt ette valmistatud, igale poole liigutakse minutipealt õigel ajal,“ kiidab Uibomägi. Lisaks on kaitseväelased tema sõnul lõbusad ja hea huumorimeelega profid. „Nad teevad oma tööd hästi, samas julgesid meie kontserdi ajal ka korralikult kaasa elada.“