Evelin Ilves kohtas Kreeka jumalat meenutavat meest: pikk päevitunud blondide õlgadeni lokkidega mees möödus hommikul meie aknakesest
Päeval enne nende ridade kirjutamist ärkasin enam kui kolmsada aastat tagasi mäe küljele ehitatud savionnis, merest umbes paarisaja meetri kõrgusel. Onnid sulavad mäega nii ühte, et kaugelt neid ei märkagi. Ent tegu pole varjendi või varjupaigaga. Sadu aastaid tagasi ehitasid need sama piirkonna kõrgmäestikus elavad põllumehed, kes saagi koristamiseks oma mägikülast alla laskusid ja kusagil ööbima pidid. Osa neist onnidest olid mitme kambriga, loodusliku voolava vee ja lahtise võimsa tuleasemega, kus toitu teha. Teised, madalamal asuvad ja ühetoalised, olid orjadele. Mõni aasta tagasi võtsid mehed kätte ja hakkasid onnidest hotelli tegema. Kogu asum taastati hoolega nii, nagu see kunagi olla võis. Pesuruumidesse ehitati vannitoad, katustele pandi päikesepaneelid. Olemas on tänapäevased mugavused, küll ilma WiFi ja isegi telefonilevita, kuid onnid on 100% rohelised ja jäägivabad. Ainuke, mida korda pole tehtud, on asumisse viiv tee. Nooblimad autod keeravad esimeste meetrite peale tagasi. Ilma ühegi suurema viidata puhkusepaika jõuavad ainult need, kes väga soovivad sinna minna.
Kättesaamatu, unistage edasi!
«Haluuu!» hüüab pikk päevitunud blondide õlgadeni lokkidega mees hommikul meie aknakesest möödudes. Ta on lubanud ühe kliendi mööda mägedesse märgitud radu üles tollesse külakesse viia ja ärgitab meid sama tegema. Uurime kaarti ja saame teada, et tolle küla kõige väärikam hoone – pisike pühamu, kuhu igal sügisel tulevad tuhanded palverändurid –, asub merepinnast peaaegu tuhande meetri kõrgusel, järsu mäe tipus. Sinna viivad mägirajad looklevad mööda kõrge kanjoni metsistunud ja mitmemeetriseid kive täis põhja või alternatiivina umbes 400meetrise kuristiku serva mööda. Kirik ise paistab meie onni ees seistes kauge helendava täpina kusagilt pilvede vahelt, justkui sõnades: olen kättesaamatu kui kotkalend, unista edasi!
Ma ei liialda, et ületasin sel retkel ennast hea mitu korda. Ei teagi, mis on hullem: kas kitsukesest mägiteest autoga üles sõites sügaviku ehmatavat lähedust hoomata või viie-varba-sussides mööda mäekülge tippida ja silmaklappe soovida, et pilk kuristiku põhja ikka ja taas ära ei eksiks. Mul on kõrguse talumisega raskusi. Kõige hullem variant ongi otse mäeservalt alla vaadata. Miks inimene vabatahtlikult sellisesse olukorda ronib, on mõneti arusaamatu. Ent kuskil seljaajus ma tean, et oma hirmudega silmitsi seismine on ainus töötav strateegia neist vabanemiseks. Seda ma alateadlikult siia otsima tulnud olingi.
Õhtul saime tollelt Kreeka jumalaid meenutavalt mehelt teada, et tegelikult pääseb sinna mäetippu ka mööda üsna turvalist, E4-märgistusega matkarada, aga meie selle peale ei tulnud. Maiustades kohalike tomatite, värske juustu ja pähklitega oli ikka võimas tunne tehtud videoid ja iPhone’i päevakokkuvõtet vaadata: 20,8 km, 26 700 sammu, 202 korrust. Rohkem kui kümme kaelamurdvat ja verdtarretavat olukorda. See oli üks uus päralejõudmine. Aitäh sulle, Kreeta!