Grete Lõbu alustas kooliteed 5aastaselt: "Võib-olla oleks hilisem kooliminek teinud mu elu lihtsamaks."

5aastane Grete läheb kooli

Ma olin üsna haige laps, ei midagi hullu, aga nii kui ilmad koledaks läksid, istusin mina nohu, köha, angiini või gripiga kodus. Seetõttu pisteti mulle juba varakult raamatud näppu. Väidetavalt sain ma juba kolmeselt lugemisega hakkama. Ainuke täht, millega ma toime ei tulnud, oli G – jätsin selle tähega sõnad esialgu lihtsalt vahele.

Minu emapoolne vanaema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Sellega seoses käis meil palju pedagooge külas ja nemad soovitasid, et siin pole midagi teha, kui laps loeb, siis pandagu kohe kooli. Nii ma 5aastaselt Tallinna 8. keskkooli nullklassi sattusingi. Ma ei olnud kunagi puhtalt viieline. Küllap ma polnud veel päris kooliküps ja päriselt ikkagi ei mõistnud, mida õppimine tähendab. Jätsin midagi tegemata, mingi tööga hilinesin… Kui läksin 6. klassis esimest korda eksamile, siis tagantjärele mõeldes ma ei saanud ikka üldse aru, mida eksam tähendab. Istusin klassis, kus olid varem olnud seintel tabelid, need olid ootamatult ära korjatud ja selgus, et eksamiks oleks pidanud kõik need asjad pähe õppima.

Minu peres oli esimese ja viimase koolipäeva tähistamise traditsioon. Nüüd jätkan seda oma lastega.

Nõuanne: võib-olla oleks hilisem kooliminek teinud mu elu lihtsamaks. Samas on võimalik, et just tänu sellele õppisin varakult, kuidas olemasolevate teadmistega manööverdada ja elus hakkama saada. Minevikku ei saa muuta. Kui oled juba vees, tuleb ujuma hakata.

Kogu kirja saad edasi lugeda värskest Anne & Stiili digiajakirja numbrist!