Viktoria Ladõnskaja keeruline elu vee ja leiva peal

Kui Viktoria (36) saaks vaba päeva, jookseks ta tütrega käsikäes mõnda koduküla randa, et saada pruuniks, soovitavalt teiseks juuniks. Kas see rand on Musta mere ääres Anapas, kus ta on sündinud, või kuskil Eestis? Ei, ikka Põhja-Eestis, kus ta on sirgunud. Teise võimalusena läheksid nad kinno, sest kodus neil telerit pole.

«Filmide või multikate nautimiseks käime koos Uma-Sofiaga kinos. Sellisel juhul pole see mitte lihtsalt filmi vaatamine, vaid kahekesi olemine, mis on minu jaoks prioriteet,» räägib naine, kes ühildab karjääri ja emaks olemist nii, et öösiti teeb kirjatööd ja päeval poliitikat ning pühendub lapsele, kuueaastasele Uma-Sofiale. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, kuid siiski tundub, et mõnel on rohkem.

Pere või poliitika

Poliitika on Tallinnas Lasnamäel üles kasvanud, endise Eesti Ekspressi ajakirjaniku arvates raske meeste ala, kus on vaja palju kombineerida ja jõuliselt esineda. Peale selle oodatakse naistelt enamat, nad peavad olema superinimesed. Poliitmaastikul rännates peavad edukal naisel olema samad omadused mis meespoliitikul ehk konkurentsivõime, asjatundlikkus teatud valdkonnas, väga lai arusaam juriidilistest ja riigielu küsimustest, kiire reaktsioon. Peale selle ootab ühiskond naiselt eeskujuks olemist n-ö traditsioonilistes naistevaldkondades – hea ema ja perenaisena kodus. Meespoliitikult seda ei oodata.

Viktoria teab ka seda, et naistelt oodatakse laitmatut välimust. «Mees võib käia kaks aastat ühe ja sama pintsakuga, aga keegi ei ütle, et see on moest väljas. Naise puhul loevad kleit ja isegi maniküür.» Poliitik ei kurda, kuid teda paneb mõtlema, miks on nii, et kui su maniküür pole korras, ei loe, kui võimas sa eile saates «Foorum» olid, homme materdab ajakirjandus sind maniküüri pärast.