Miks see nii paganama raske on? Kui su teadvusest on kujunenud enda suurim vaenlane, kes teab ja oskab torgata kõige alatumatesse kohtadesse – kui kerge on siis endale öelda, et lase mööda minna?Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
27. september 2017, 07:56

Manona Paris: „Depressioon on salalik, tuleb just siis, kui oled muidu nõrk.“

Üks hea sõber kurtis, et depressioonist justkui ei tasugi enam rääkida. Et ühelt poolt on tüdimus mustadest teemadest, teisalt võtab lahmimine stiilis «Siidikäpad, hankige tõeline probleem» silme ees mustaks.

Kehitasin õlgu ja vastasin, et tegelikult on depressioonist alles nüüd üldse kõnelema hakatud. Siiani on see olnud pigem heast elust lolliks minemise libakuvandiga. Kuskil verd väljas pole – mis siin ikka ulguda või oksa poole vaadata. Hull oled või? Mõni ime siis, et mõni hing võibki näha lõplikke lahendusi vaid vastu elumere kivist põhja sööstes. Tean, mis tunne see on. Tean ka olukorda, kui keegi su enda perest need otsused teoks teeb.

Mitte kõigil meil pole psühholoogiharidusega Vilja ­Toomasti oskust endale ka kõige tumedamas augus korrata: see läheb mööda. Tunnistan, mul endal võttis selleni jõudmine mitu aastat. Olin aastaid tagasi nii sügavas augus, et sellest teadsin vaid mina ise. Heast elust lolliks läinud, sõimasin ma ennast. Kõik mu katsed end ise parandada luhtusid, kuni jõudsin arusaamani: mõnikord tuleb lihtsalt edasi elada kasvõi selle nimel, et näha järgmisel hommikul päikest tõusmas. Saan üle, see läheb mööda. Hinga sisse. Hinga välja.

Üks kroonilise depressiooniga võitlev naine ütles mulle kunagi, et tema analüütilist meelt aitas arusaam: depressioonis pole sina süüdi. See on su ajukeemia, mis amokki jookseb. Sa ei saa sinna midagi parata, sul on võimalik vaid abi otsida – samamoodi nagu gripi või kopsupõletiku puhul.

Miks see nii paganama raske on? Kui su teadvusest on kujunenud enda suurim vaenlane, kes teab ja oskab torgata kõige alatumatesse kohtadesse – kui kerge on siis endale öelda, et lase mööda minna? Ikka tahaks võidelda, teha, parandada, isegi kui see pöördub enesehävitajalikkuseks ... Lihtsalt hinga.

Aju toob alateadvuse pimedamatest soppidest välja hulga näiteid ja seiku, millega lavastada jubedamaid misant­stseene, kuid sa pole rumalam, saamatum, vihatum ega vastikum kui enamik meist. Hämmastav, kui vähe meie enda isik tegelikult teistele korda läheb, sest igaühel on omad deemonid.

Hinga. Omaenda sügavaimast põrgust kuni taevavõlvideni välja. Hinga. Möödumise nimel. Puhastumise palvel. Nii hakkavad sulle kätte paistma ka teerajad, mida varem varjas pime viha.

Depressioon on salalik, tuleb just siis, kui oled muidu nõrk. Aga teda saab taltsutada, tal pole õigus ja ta ei võida. Kuni sa hingad.

Sel nädalal soovitan …

  • tutvuda Vilja Toomasti mõtetega suremisest ja üksindusest.
  • mõelda kaasa Eveliniga käsitöö võlude ja valude üle.
  • lugeda ülevaadet tõeliselt säravate daamide ilunippidest.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse