Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
26. september 2017, 11:55

Vastne ERRi teleuudiste juht Liisu Lass: „Mõistad, et kui keegi ütleb sulle, et te teleris ju rääkisite … siis nii ongi.“

ERRi teleuudiste juhina alustab oktoobrist tööd senine raadio- ja teleuudiste toimetaja-saatejuht Liisu Lass ning sedapuhku jagame täisulatuses augustikuu kaanelugu, kus Liisu enda tööst ning elust lähemalt ka pajatas!

«Vägev, super! Liisu on kogu aeg vinge, olgu siis AKga või ilma! Palun näidake Liisut rohkem ekraanil ja mõne saate juhina, maru hää ja värskendav on vaadata.» Need on vaid üksikud nopped Facebookist, kui Liisu Lass sel suvel AK põhiuudiste ankruna üles astus. Ta on väga veenev, leidis ka Anne Veesaar ja Olav Osolin lisas, et Liisu Lass läheb iga õhtuga ilusamaks.

Liisuga (28) kohtudes võib, käsi südamel, kinnitada, et täpselt selline, nagu ta ekraanil paistab, on ta ka inimesena. Ta on soe ja loomulik, nagu oleks kohtunud vana hea tuttavaga, kuigi nägime teineteist eetriväliselt esimest korda. Ometi on see muidu enesekindel uudisteankur tagasihoidlik. Ilmubki tema esimene intervjuu, ja nagu väikese vimkaga – endisele uudisteankrule*.

Räägime algusest. Kuidas sinu jaoks telelugu algas?

Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima minnes polnud mul visiooni nagu teistel, et tahan saada tööle Eks­pressi või Postimehesse. Mina tahtsin Vikerraadiosse. Olin just suvel enne ülikooli olnud Pärnu raadios, see vist nakataski. Ma ei kujutanud ennast lehes ette, minu jaoks tundus raadio see õige väljund. Kui ma ülikooli ajal hakkasin rohkem ka juba «suurt raadiot» tegema, ei tundunud tele üldse ahvatlev. Raadio oli nii kodune.

Tele alul ei tõmmanud, kuigi seal olid just need ajakirjanikud, kes tundusid «ägedad», näiteks Neeme Raud. Või Aarne Rannamäe – hästi terav ja kriitiline.

«Terevisioon» tuli mu ellu siis, kui olin Tallinnas kolm aastat raadiot teinud. Teadsin, et raadiotagala on alati olemas. Tele sobis alates esimesest korrast. Mäletan oma esimest kaameraproovi. Ma polnud väga närvis, mõtlesin: hästi, teen ära.

Kas sa mäletad, kui läksid esimest korda teleuudistega eetrisse?

Mäletan. Õnneks pole ma tohutu eetris närveerija. Mingil hetkel tekib selline hea eetrinärv, mis peabki olema. Olen vist pigem ette pabistaja või läbimõtleja, et kõik, mis ees ootab, oleks detailideni teada. Tagantjärele olen alati iseenda suurim kriitik ja võin peensusteni analüüsida. Ega raadios ju midagi teisiti ole – loed samuti teksti, aga teles teed seda näoga. Pärast vaatasin seda eetrikorda üle, enam ei tahaks seda näha! (Naerab.)

Kas siis, kui läksid eetrisse AK põhisaatega, käis sul peast läbi, et sul on sajad tuhanded vaatajad?

Käis küll peast läbi. Oleks vist imelik ka, kui poleks sellisele vastutusele mõelnud. Närvis ma polnud, sest olin teinud kevadel majandusuudiseid sealsamas stuudios. Aitas see, et keskkond oli sama ja «koduseinad» toetasid mind. Uue kujundusega läks tehniliselt keerulisemaks, sest tekkis rohkem kohti, kuhu pidi saate jooksul liikuma.

Kas seda on juhtunud, et suflööril (ekraanil teisel pool kaamerat – toim.) läheb tekst ära?

AKs mitte, kuid hommikuti on juhtunud küll. Aga eks see ole ka oma viga – mingi vale nupulevajutus, mis on teksti minema viinud. Vingerdad välja. Ankrud tulevad hommikul ja on terve päeva uudistega kursis. Päevatoimetaja on eraldi inimene, kes saadab reporterid välja võtetele.

Uudisvoog on negatiivne, sest negatiivne uudis müüb. Samas tunned ühel hetkel, et ei taha muutuda küüniliseks. Kas sa tajud vahel, et pead kajastama sündmusi, mis sulle endale tuska tekitavad?

Muidugi tajun vastutust. Mul saab uudistes kokku seitse aastat. Kajastame ju tihti teemasid, millest teised kanalid ei räägi, mis pole neile olulised. Iga lendulastud sõna eest tuleb vastutada. Mõistad, et kui keegi ütleb sulle, et te teleris ju rääkisite … siis nii ongi. Igal hommikul ja õhtul ju ütled midagi, ja kui siis tuleb reaktsioon, saad aru, mis mõju sellel on.

Mul oli elu ärevaim otse-eeter 11. septembril 2001, iga pooltunni järel eetris uue infoga. Erisaated 12 tundi järjest. Sellised ristsed! Valdas õõvastav ja hirmunud tunne. Öösel koju jõudes kallistasin oma magavaid lapsi, endal pisarad voolasid … See kõik tundus nii lähedal, nii realistlik ja elu nii habras. Kas sul oli ajakirjandus teadlik valik?

Meil oli keskkoolis isegi ajakirjandus­klass, kuid mõtlesin, et võib-olla tahaks õppida kas majandust või arstiteadust ja ajakirjandusklassi minnes seon end meediaga ehk liiga kiiresti. Läksin reaalklassi, olin hea õpilane, päris oivik mitte. Poole pealt sain aru, et majandust ma ei taha. Teine variant oli politoloogia. Võtsin ülikoolis aja­kirjanduse kõrval teiseks erialaks rahvusvahelised suhted.

Perekond on valikute suhtes toetav olnud?

Jah, olen oma valikud elus ise teinud, nõu või arvamust olen küsinud. Olen tervest perekonnast. Mu ema on õpetaja ja isa elektrik, kuldsete kätega. Keskmine Eesti pere. Mul on ka 2,5 aastat vanem vend. Tema on tõeline päikesepoiss, väga hea huumorimeelega, kelle jaoks pole lahendamatuid olukordi. Praegu on ta mulle väga mõnus ja abivalmis sõber. Lapsena oli ka selline periood, kus me väga läbi ei saanud. Meil oli mingi aeg hoovis poisse rohkem, pidin nendega kaasa jõlkuma. Selge see, et poistel oli tüütu, kui väike õde kaasas käis.

Meenuta veel mõnd lugu lapsepõlvest, mis sind iseloomustab.

Kui saime vennaga kodus mõne pahandusega hakkama, pandi meid nurka seisma ja järele mõtlema. Enne ei tohtinud välja tulla, kui vabandust palusid. Vend suutis selle paari minutiga ära teha, mina oleks võinud sinna seisma jäädagi. Lõpuks käis vend mind moosimas, et ma ikka läheks ja vabandust paluks, et tal vaja kellegagi mängida. Vend käis ka minu eest ema palumas, mina olin aga kangus ise ja alles tüki aja pärast tüdinesin seismisest nii ära, et andsin lõpuks alla. Väike Liisu oli parajalt kange ja võib-olla on ka suures Liisus teatud jonnakust alles.

Mul pole mingit fantastilist, suurepärast ega huvitavat hobi. Mulle meeldib süüa teha, aeg-ajalt jooksmas käia, kuid see pole nagu peab-peab, vaid täpselt siis, kui ise tunnen, et nüüd on õige aeg. Olen kogu kooliaja mänginud võrkpalli ja saanud kätte võitlustunde. Enam ei taha ühtegi võistlust näha. Mind ei tõmba näiteks massijooksud, pigem loen. Mulle väga meeldib reisida. Igal aastal võiks ikka kusagil patareisid laadimas käia. Meeldejäävamad kohad on olnud Brasiilia ja Vietnam. Samasse piirkonda ei tahaks kohe uuesti tagasi minna. Tunne, et oled valge inimene ja kõik kummardavad sind, natuke häiris. Kõik on piinlikult viisakad. Reisimas käin omal käel! «Lonely Planet» lahti ja let’s go!

Rait (Roland Veskemaa) ütles, et kui ta teab, et on sinuga eetris, siis on kindel, et kõik on viimase peal ette valmistatud ja tal on kindel tunne, sest sa ei jäta midagi juhuse hooleks. Kas sa mõne asja peale vihastad ka vahel? Mis sind endast välja ajab?

Lollus. Enamasti tuleb see välja igapäevapoliitikat kajastades. Ilmselt on see mingi sotsiaalne närv, mis liigutab.

Sa ei saa vist endale lubada tobeda uudise peale muigamist?

Öeldakse, et uudistelugeja ei saa. Kui ma raadiosse läksin, sattusin sinna ajal, kui eetris olid raadiokorüfeed: Mall Mälberg, Riina Eentalu, Uku Toom. Mäletan, et mõne kolleegi häälest võis teatud hetkel tajuda irooniat, mitte küll suhtumist, aga teksti saatis muie, millest saad aru, kui inimest tunned. Teles on miimikat raske peita.

Kas sarnase kõlaga nimi (seltskonna­tegelase Liis Lassi ja näitleja Liis Lassiga – toim.) tekitab segadust ka?

Alguses oli, praegu enam mitte. Ta (seltskonnategelane Liis Lass – toim.) vist abiellus ka, nüüd on teine nimi. Keegi just ütles, et nüüd on teid üks vähem. (Naerab.)

Kuidas kujutad ennast ette kümne aasta pärast?

Võib-olla mõne ühiskonnaelusaate juhina. Väljakutset pakuks näiteks hard talk’i tüüpi (tõsised väitlussaated – toim.) saate tegemine, aga seda tahavad ilmselt kõik, ja Eestis on seda iga nädal raske teha.

Kas selle kümne aasta sisse mahub ka näiteks perekond, lapsed?

Võiks mahtuda. Olen elukaaslaseteemat püüdnud hoida vaid endale, sest mulle meeldib tagala, mis on ainult minu oma, mitte avalik.

Ei kiusa sellega rohkem … Kuidas sul varajase ärkamisega on?

Kui saaksin, siis ei ärkaks üldse vara. Olen pigem selline pika hommiku inimene. Aga kuidagi on läinud nii, et olen pidanud ka raadio tõttu vara ärkama.

Mina ööbisin hommikuprogramme tehes sageli aja kokkuhoiu mõttes raadiomaja diivanil. Kas enda käimatõmbamine raske ei ole?

Kui juba tööle jõuad, on kogu meeskond ärganud ja me ei saa olla unimütsid, kes ei suuda rahvast äratada. Üks-
teist tõmmatakse varahommikul käima.

Oled sa perenaiselik tüüp? Korra­armastaja oled sa kindlasti. Kui ma sind ekraanil vaatan, oled sa väga usutav, ei aja pada …

Ma ei saa öelda, et pedant oleks, aga mulle meeldib, kui asjad on korras ja kokkulepetest peetakse kinni. Kodu­kanalik perenaisetüüp ma ka pole. Kuid mulle meeldib külalisi võõrustada ja ette valmistada, et kõik tuleks hästi välja ja oleks kõigi jaoks mõnus.

Mille sa oled kaasa saanud emalt, mille isalt?

Olen vist lapsest saati olnud rohkem isa tütar. Isa on siiani üks nõuandjatest, kellega on hea asju arutada. Ratsionaalsuse olen temalt pärinud, emalt aga korraarmastuse ja korrektsuse, nõudlikkuse.

Kas tähelepanu häirib sind? Näiteks kui tänaval ära tuntakse.

Olen sellega vist ära harjunud, otseselt häirinud pole see mind kunagi. Kui liigud kellegagi koos, siis nemad märkavad äratundmisi.

Kui sul on vaba päev ja sa ei pea midagi tegema, kohustusi pole, siis mida sa kõige meelsamini teed?

Lähen linnast eemale, metsa või mere äärde. Meeldib päev looduses, rabas matkates näiteks. Talvel on samuti väga tore matkata, pigem Eestis. Ma pole pikalt Eestist ära olnud –
ülikooli ajal kaks suve, Kanadas ja Amsterdamis. Lähitulevikus ma ei näe, et võiksin Eestist ära minna. Seda on ilmselt ka lihtsam teha äsja ülikooli lõpetanuna, kui valikud pole veel tehtud.

Kuidas edasi?

«Terevisioon» ja paaril päeval nädalas AK, panen kokku pühapäevast, nädalat koondavat saadet.

Kuidas sa end intervjueeritavana tundsid?

Pean tunnistama, et mulle meeldib ­kindlasti olla küsija, mitte vastaja rollis. Ilmselt on ajakirjanikul teist ajakirjanikku ka raske lahti muukida. Endast rääkimine pole ka minu jaoks midagi, mida väga tihti avalikult teha tahaks.

KADRI HANSALU, SÕBRANNA: «LIISU JÕUAB KÕIKJALE.» Ta teeb korraga nii raadiot kui ka televisiooni, kusjuures ärgates selleks sageli enne kukke ja koitu, aga leiab ikka aega minna sõpradega kanuutama, pesapalli mängima, kokkama või kodusesse Pärnusse ringi kolama. Talle meeldibki teha palju asju korraga ja läbisegi – ühele asjale liiga kaua pidama jäädes kipub ta tüdinema. Liisu raadio- ja telekarjäär annab meie sõpruskonnas alati palju jutuainet – näiteks meenub siiani paljudele meist sõnaapsudest rääkides esimesena, kuidas Liisu raadio otse-eetris «sotsialisti» asemel «sotsialits» ütles. Nüüd naelutab ta meid üha uusi telesaateid vaatama – Liisu sõbrad on tema suurimad fännid ja mulle tundub, et ta leiab neid kõikjalt, kus tegutseb. Muidugi viimasel ajal pole enam eriti suurt pinget – ükskõik kuhu tundmatusse teda telemajas ei visata, ikka ujub ta seal nagu kala vees. Üldiselt on Liisu väga kohusetundlik, usaldusväärne ja korrektne, nii et ainult ühel korral on õnnestunud meil veenda teda peolt otse varahommikusse raadioeetrisse minema. Tele puhul pole küll sellist lootustki olnud. Tema korrektsus väljendub ka selles, et ta kodu on korras, mis tähendab, et talle võib alati ootamatult külla minna. Kui ta muidugi kõigi oma tegemiste kõrvalt juhtub kodus olema. Heade sõprade jaoks tavaliselt vajadusel on.