Manona Paris: „Kas minemine ongi nii halb?“
Tänase Naistelehe kaanelugu räägib sellest, kuidas meie elu on nagu pilvede värvid – sama kontrollimatu. Sama õudne ja vahel ka ilus. Just see olevat põhjus, miks üht meie rahva lähiajaloo dramaatilisimat sündmust, viimase sõja aegset põgenemist kirjeldada üritanud näidend on nii pealkirjastatud. Igal suguvõsal Eestis on omad värvid.
Ita Ever ja Ester Pajusoo on olnud need kanalid, mida mööda said meie inimesed okupatsiooniajal vaat et esimest korda vahetult lahti mõtestada minemise ja jäämise valusaid küsimusi. Nüüd on Jaan Kruusvalli tükk uuesti laval. Võiks ju arvata, et aeg on teine, ent minejaid ja tulijaid on praegugi ohtralt. Kes julgeb öelda, et see traagika on nüüd väiksem? Kas me saame inimestele kodust lahkumist ette heita, olgu nad eestlased või mitte, kui nad leiavad just piiri taga endale ja oma lastele paremad tingimused? Eks ole ju iga inimese peamine eesmärk olla õnnelik, rahul ja elada parimas võimalikus keskkonnas.
Kas minemine ongi nii halb? On inimesi, kes nimetavad välismaal saadud töökogemusi parimaks eluülikooliks. Olen väga päri Ita Everiga, kes ütleb: «Tuleb minna, et tulla.» Ma olen absoluutselt nõus ka Siret Kotka-Repinskiga, et me peame tegema kõik, et tahetaks tagasi tulla. Ka mina olen käinud ja tagasi tulnud ning selle eest väga tänulik. Viis aastat Moskvas mõjus vaimule virgutavalt, Venemaa opositsiooniline pealinn kõrvetas seest pimeda väikekodanliku arguse ja pani mõistma elu tegelikke mastaape ning enda jõuvarusid. Ka mu vanaema naasis, peaaegu kuus aastakümmet tagasi, kahjuks aga otse repressioonidesse ja viletsusse. Kui ma seda temalt lapsena küsisin, ütles ta, et teda oli kasvatatud nii, et välismaal elamine olnuks võimatu. Alles mõni aasta tagasi sain teada, milles see võimatus tegelikult seisnes – ta oleks võinud jääda läände, aga ilma lapseta. Ja need värvid olid sellised, millega ta leppida ei kavatsenud.
Sel nädalal soovitan …
• lugeda kahe väga targa naise mõtteid minemistest ja tulemistest.
• õpetada omaenda pead rohkem asju meeles pidama.
• süveneda sellesse, kuidas triikida ilma vastumeelsust tundmata (ja kõik ilusasti sirgeks saada).