Evelin Ilves õpetab pitsal ja lahtisel pirukal vahet tegema

Evelin Ilvese kolumn

Issand, mitu konservi oli ühte taldrikusse kokku kallatud ja see oligi siis värske salat?!» «Ise on itaallane, aga isegi pitsa on nii kehv. Üks viletsamaid, mida ma Eestis saanud olen.» «Ega seal keegi käi ka – pole sel suvel kordagi tema aias kedagi istumas näinud.» Need on tuttavate kogemused ja hüüded Hiiumaal Kärdla keskväljakul asuva kohviku Mamma Mia suunal. Mamma Miat peab mõni aeg tagasi saarele kolinud itaallane Michele Parucci. Ehk suupärasemalt öeldes Mikeele.

Kohtusin Mikeelega esimest korda kevadel, kui sedasama punast maja, mida enamik täiskasvanud hiidlasi tunneb legendaarse kakelungipaigana seal kunagi asunud viinapoe tõttu, oma restorani jaoks vaatamas käisin. Maja oli äsja müüki pandud ja tundus väga lahe. Üles laaditud fotod panid mõtte kohe tööle ja minu peas hakkas küpsema Bullerby stiilis paigake, tore segasummasuvila: ülemisel korrusel valgete pitskardinatega õdusad toakesed, all ehtsa puupliidiga vanaema kööki meenutav söögituba. Maja ise tundus nagu selleks loodud olevat: väljast Rootsi punaseks värvitud kahekordne puumaja, kõik kandid ja aknaraamid kenasti lumivalged. Kuigi keskväljakul, otse suure parkla ääres, ääristas majakest omaniku hoole ja armastusega loodud iluaed. Mida veel soovida?!

Maja omanik tuli tookord kohtumisele koos rentnik Mikeelega. Tundus, et rentnikuga väga rahul ei olda, sest hiidlased polnud kohta omaks võtnud. Külastajaid nappis, hoolimata hiilgavast asukohast. Meie kohtumisel aga tundus, et rentnik ise – Mikeele – siit just heameelega ei lahkuks. Nii me sealt toona mandrile tagasi seilasime, pead ja südamed kahetisi tundeid täis.

Nüüd, suve lõpul, pärast oma resto sulgemist, kui tekkis endalgi võimalus välja sööma minna, otsustasin Mamma Mias pakutava ära proovida. Kas tõesti on kõik nii halb, nagu terve suve kuulnud olin? Olin seal tõepoolest ainus külaline, aga leti taga seisis tore kohalik piiga ning köögis lasi keegi lõbusat itaaliakeelset laulujoru. Natuke õlleka järele seal ju lõhnas, aga muidu nägi kõik välja nii, nagu ühes tavalises Itaalia trattoria’s käibki: palju väikeseid laudu lähestikku, lihtsad pestavad linakesed peal.

Tõsi, meie laual oli lina tagurpidi (üks daam oli varem selle peale pahviks löödud), aga muidu oli puhas ja tore. Minu tellitu vastas igati ühe tavalise itaaliapärase pitsa nõuetele. Tõsi, see erines enamikus eestimaistes pitsakohtades pakutust selle poolest, et tainas oli õhuke ja kattega polnud üle pingutatud. Noh, nagu see tegelikult pitsa puhul käibki. Ahaa, selles asi ongi! Sain viimaks kogu kriitikale pihta. Kohalikud olid siit tulnud otsima lahtist pirukat, mis meie kultuuris pitsa nime kannab: poole paksem tainas ja kuhjaga igasugu liha- ning juustukraami peal. Ananassist kõnelemata. Aga see ju polegi pitsa ...

Olen juba mitu korda Mamma Mias käinud. Ma nii tahaks, et Mikeele koos oma armsa perega, abikaasa ja itaalia-eestikeelsete lapsekestega saarel ellu jääksid. Noorel ettevõtlikul mehel pole see teekond olnud kerge, ent ta ei anna alla. Kui Hiiumaalt töötajaid ei leia, toob ta nad järgmiseks suveks kasvõi Itaaliast kohale, andis ta ühes jutuajamises mõista. Ta on erakordselt sümpaatne ja saarerahvas võiks puhast rõõmu tunda, et üks noor pere on sel meretagusel maal juures. Et nad ära elaksid, piisab sellest, et igaüks, kel saarel olemas püsiv töökoht, Mamma Mias korra paari nädala jooksul söömas käiks. Seda pole ju palju? Buona fortuna, Michele!*

* Edu sulle, Mikeele!