„Mulle aitab! Ma ei taha enam olla tubli tüdruk!“ (4)

Teema tundub väga aktuaalne. Suur hulk vanemaid arvavad, et nad on väga head lapsevanemad kui nad on oma lapse eest ÜLIHOOLITSEVAD, korraldavad oma võsukeste elu, ka kontrollivad hommikust õhtuni nende õpitulemusi (Minu laps on alati parim!), otsustavad, millistes ringides laps käib (muusikakool, trenn ja peavad kindlasti nimistus olema), saamata aru, et laps tegelikult tahaks hoopis midagi muud. Aga olulisem on enda perest jätta teistele alati parim mulje... Ühesõnaga see laps ei saa olla see kest ta ISE tahab, sest kõike dikteerib lapsevanem. Need ei ole üksikjuhtumid, pigem 50/50. Ja siis kui sellise pere laps pääseb kodust, näeb mis tegelikult ümberringi toimub, hakkab ta elama hoopis teistsugust elu (Lõpuks ometi), või halvimal juhul (kusjuures sageli) on ta juba ammu kimpus depressiooniga (vanematepoolne diagnoos - "koolistress"). Ja tõsi ta on, see juhtubki enamasti tüdrukutega. Niikaua kui see lapsevanem ei hakka endale aru andma, et ka lapsel on omal elu ja õigus vabadusele, organiseerida ISE enda asju enda moodi, niikaua need lapsed lihtsalt kannatavad.

see tublidus on ikka rumalus kuubis. kuhu jääb ego ? enese-armastus muide on raviva toimega ja isekad inimesed elavad ka kauem :=D kniksu tehtagu lasteaias. suureks saades saagem ka suureks : )