Eesti parim naismaratoonar Jane Salumäe: "Minu tippaeg naisena algas alles 30. eluaastates."
Pelgulinna plika lapsepõlv möödus Ristiku tänaval. «Me olime vendadega ühed parajad agulikraaded,» naerab Jane (49). Rääkimata sellest, et kõik puud said ümbruskonnas läbi ronitud, tehti trikke ka möödujatega. Näiteks «rahakotimäng» käis nii, et teele asetatud tengelpungale seoti külge niit, mille teine ots viis põõsaste taga kükitavate lasteni. Kui siis mõni õnne leida lootnud kodanik selle järele käe sirutas, vuhises saak aia alt põõsasse. Oh seda naeru! Telekat ja nutiseadmeid polnud ning lõbustused tuli endal välja mõelda.
Kogu tormakuse ja egoistliku võidujanu juures peitus Janes juba lapsena ka suur loomasõber. Ta tassis tihti koju kodutuid kasse, kuid ometi ei takistanud loomaarmastus väikest hiirt tükeldamast. «Madre mia! Nüüd sa mõtled, et ma olen mingi sadist, las ma seletan …» Lugu oli hoopis nii, et Jane võis olla umbes viiene, kui leidis aia tagant uimase hiirepoja ja mõtles, et kassidele serveerimiseks tuleb see kindlasti tükkideks teha, muidu lähevad veel kaklema. Pere oli šokis! Ühest küljest hingati kergendatult, et plikal näpud alles jäid, kuid teisalt … Laps tahtis aga ainult võrdsust ega taibanud, kuidas keegi temast aru ei saanud.