Sõnaga «klosett» jääb veel kauaks meelde hoopis üks teine lugu. Nimelt oli meil tee otsa välja pandud harkjalg, kus peal viide ja lühiinfo restorani kohta. Kui meil oli majja tellitud õhtusöök, panime õueterrassi kinni, sest kahes kohas korraga ei suuda isegi hiromant olla. Andmaks viisakalt teada, et täna restorani Roog terrassile tulla ei saa, tegi kohalik reklaamibüroo meile kenad pilliroogudega kaunistatud sildid «Reserveeritud». Ent võta näpust, see silt ei paistnud kedagi huvitavat: üks auto teise järel keeras hoovi, et küsida, äkki ikka ... Üpris keeruline on samal ajal pliidi taga õhtusööki ette valmistada ja pidevalt õue karata, et külalistele «Kahjuks ei saa» öelda. Polnud üldse harv, kui tulijad meie peale pahaseks said – näed kus saksad, ei tule majast väljagi, et viisakalt tere öelda, ptüi! Siimul viskas esimesena närv üle ja ta tõstis kolmjala koos reserveeringu-sildiga keset meie teed. Ei ühtigi – autod sõitsid ümber sildi läbi madala kraavi ikkagi me õue. No mida teha?!
On teil ikka kõik hästi?
Tegime siis uued sildid, neli korda suuremad ja ilma kaunistusteta, peal vaid suured tähed CLOSED. Kuna Kassari ringil sõidab palju välismaalasi, tundus loogiline teha silt inglise keeles. Ehk kohalikud saavad niikuinii aru. Töötaski. See silt pidas kinni vähemalt iga teise auto. Meil oli üpris palju päevi, kui inimesed saabusid enne, kui olime jõudnud sildi «closed» pöörata ümber kirja vastu «open», ja need kujunesid töö mõttes kõige mõistlikumaks – restoran oli pidevalt rahvast täis, aga niisama uudistajatega jäi suhtlemist kordades vähemaks.
Kuni ühel päeval laiutas meie harkjala otsas suur papist maalitud silt: CLOSED = KLOSETT! Olime kuulnud küll, et mõned kohalikud inglise keelt mitte kõnelevad inimesed olid nurisenud, et mis sellel restoranil viga, et on kogu aeg suletud. Üks onu isegi helistas ja nii ma kuulsin oma kõrvaga, et ta seda sõna just niimoodi hääldaski. «Klosett – ma juba neljas päev sõidan siit mööda ja ikka on klosett ja klosett. On teil ikka kõik hästi?» uuris mees. Siis saime aru, et turismi kõrghooajal on mõistlik pigem suveterrass avatuna hoida ja õhtusöögilistele ära öelda. Muidugi – kuidas sa sulged uksed 12 inimese pärast, kui väravast tahab sisse tulla sada? Elu õppetunnid.
Klosetinali lõppes aga sellega, et ühel päeval saabus minu meilile viisakas kiri keeleinspektsioonist. Õieti oli tegu ettekirjutusega: meie silt «closed» rikkuvat keeleseadust, seal peab kindlasti juures olema ka «suletud». Inspektor olla kellegi kaebuse peale kohal käinud, sildi üle vaadanud ja tunnistanud selle ebaseaduslikuks.
Last but not least: Siim kirjutas paksu markeriga sildile eestikeelsed tõlked ja meie imestus selle üle, mille jaoks inimestel aega näib olevat, on siiani lõppematu. Nüüd on see kogemus käes ja peatükk suletud. Ehk nagu kohalikud ütlevad: klosett.
