AUS ASJATUNDJA: Sellist tüüpi pedagoog teeb mängleva kergusega kümnendale klassile selgeks ülikooli teise kursuse materjali.Foto: Vida Press
Inimesed
5. oktoober 2021, 19:40

VANA KULD | ÕPETAJATE VÄLIMÄÄRAJA: „Nii, Ats! Su isa tegi selle kontrolltöö kolmele. Vaatame, kuidas sinul läheb.“ (11)

Tänase õpetajate päeva puhul meenutame üht välimäärajat, mis ilmus esmakordselt 2017. aasta 1. septembril. 

****

Mõni õpetaja oskab klassi kesk kõige kurjemat kontrolltööd naerma ajada. Mõne õpetaja oskab klassi kesk kõige lõbusamat vahetundi nutma ajada. Siin on väike ülevaade pedagoogitüüpidest, kellega iga õppur kokku puutub.

Õudusunenägude õppealajuhataja

Õudusunenägude õppealajuhataja Foto: Andres Varustin

Kui ta siseneb õpetajate tuppa, võtab maad vaikus. Kõik kolleegid teavad proua seisukohti: koolis peab õpetama matemaatikat ja keeli ja ajalugu, mitte para-, pseudo- ega metadistsipliine, nagu käitumisõpetus või sotsiaalne empaatia. Koolilaps on ju viisakas niikuinii. Ning alla 15 aastat oma tööd teinud õpetaja ei tea pedagoogikast ja kooli elust ju nii palju, et midagi oma tarkusest arvata; parem vaadaku enne kodust väljumist peeglisse, ega siin Woodstock ole (proua evib täpsuskütipilku ka vahetusjalanõudeta tüüpidele – nii õpilastele kui ka pedagoogidele). Tunnis käib tihe töö ja kui õudusunenägude õppealajuhataja on juba kolme välja pannud, ei unusta koolilaps omandatut iialgi. Ühel suvehakul, vahetult pärast lõpuaktusi, ta viimaks pensioneerub. Kõigi rõõm kestab kaks kuud. Siis sõidab sellesama kooli direktor proua juurde palvega tulla tagasi tööle. „Ma annan ainult ainetunde. Klassi ei juhata. Nädalavahetuseti puukallistuskoolitustele ei tule. Kooli psühholoogil ja eetikaõpetajal on keelatud mind kõnetada,“ raiub proua tingimusi, nagu loeks ette Nürnbergi protsessi kohtuotsust. Direktor vaatab pedagoogi imetluse ja hirmuga ning on kõigega tänulikult nõus. „Võtke nüüd biskviiti,“ pakub proua direktorile ja naeratab. Tal jõudiski juba igav hakata. 

Hariduse raudvara

Hariduse raudvara Foto: Andres Varustin

30 viimast aastat tundub ta olevat sama vana. Kui klassipilte vaadata, siis selgub, et ka sama soengu ja seelikuga. Enamasti töötab maakoolis, kus on sageli olnud õpetaja perekonna kolmele põlvele. Pole ime, kui klassis kõlab lause: „Nii, Ats! Su isa tegi selle kontrolltöö kolmele, vaatame, kuidas sinul läheb.“Üldjuhul õpetab teema selgeks. Vähemalt kolme peale. Järeltöödel laseb spikerdadagi, sest kui koostasid hea spikri, küll siis midagi külge ka jäi. 

Sajaga sõpsõps

Sajaga sõpsõps Foto: Andres Varustin

Proovib mängida lahedat mees ning tunnis võimalikult palju popilt ja noortepäraselt kildu rebida, lootes nii õpilastega hästi läbi saada. Enamasti varjab sellega aga oma laiskust ainet, mida ta iseenesest hästi tunneb, õpetada. Harvemal ja halvemal juhul peidab semutseva nalja taha oma ainealast küündimatust – nagu püüab väikese tiraažiga kultuurilehes laiav noorintellektuaal varjata võõrsõnade rägastikuga selgeksmõeldud idee puudumist. Mõlemal juhul on kannatajaks õpilased, kes peavad sõpsõpsi aine iseseisvalt omandama. 

Aus asjatundja

Aus asjatundja Foto: Andres Varustin

Lühike, vimmas, pruuni ülikonnaga, eatu, s-i susistav habemik – välimuselt stereotüüpne õps, kelle klass kiiresti üle laseb. Aga kui suu lahti teeb, selgub, et pole klaarimat keemiaõpetajat nähtud. Nojah, ta ju on ka õpikute autor, aga oma tunnis ta neid ei kasuta. Õppevormiks on loeng, mida gümnasistid konspekteerivad. Teeb mängleva kergusega kümnendale klassile selgeks ülikooli teise kursuse materjali. 

Pilvebaleriinist udupilvik

Pilvebaleriinist udupilvik Foto: Andres Varustin

Enamasti on ta ladina keelt või filosoofiat või eetikat või religioonilugu andev humanitaarala magistrant. Tal on vesised silmad, kandadeni kampsun ja inimkõrva kuuldeulatusest välja kukkuv hääl. Sageli tuleb tundi unisena, sest on hommikuni Uku Masingut lugenud. Õpetada ei oska, kuna tihti pole aine endalgi veel päris korralikult selge. Teinekord ei oska ka lihtsalt suhelda. Normaalne gümnaasiumiklass kärsatab selliseid puhtalt lõbu pärast õppeaasta jooksul läbi neli-viis tükki. 

Hirmutav entusiast

Hirmutav entusiast Foto: Andres Varustin

Äsja kõrgkooli lõpetanud pedagoog. Armastab juba ammu oma ainet. Uut klassi armastab veel enne selle nägemist. Rabeleb nagu segane: käivitab ringe, veab ekskursioone, kirjutab projekte. Kooliteater, matkaklubi, floristika ja akvalangistika ringid, esinemised rahvatantsu ja deklamatsiooniga, skaudilaagrid, väljasõit Kurgjale – lapsed suudavad vaevu sammu pidada. Vanemad pedagoogid vaatavad kaastundliku muigega, võimalusel delegeerivad entusiastile endagi ülesandeid ja ootavad vaikselt, millal tegelane viimaks ära väsib. Juhtub, et ei väsigi. 

Viril visionäär

Viril visionäär Foto: Andres Varustin

„Issand, ma ei oska nendele lastele panna hindeks midagi muud kui kolm, tegelikult ei tohiks muidugi üldse teadmisi mõõta, ja kolm on kõige laiema diapasooniga hinne üldse: see võib tähendada nii peaaegu nelja kui ka enam-vähem kahte. Ma just lugesin ühest artiklist…“„Andke andeks, mina olen sellest klassist nõus minema ekskursioonile ainult kolme õpilasega, hea küll, neljaga, kui Peetril on ema ja isa kah kaasas.“„Ma ei julge sõbrannadele rääkidagi, et õpetan klassis, kus pole seina peal puutetundlikku tahvlit. Kuidas teie meelest lapsed sedasi eesti keele selgeks saavad?“ Kõik, nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad mõistavad, et töö koolis on talle vaid ajutine, olude sunnitud ja alla võimete peatuspaik – kuni vabaneb kõrge visionääri koht mõnes hariduselu koordineerivas riigistruktuuris, sest siinsete ahistavate olude jaoks on ta liiga hea spetsialist. Tema ametijärglane koolis peab alustama klassile aine põhitõdede selgitamisest.