Manona Paris: "Iga pöörangu taga võib olla midagi sellist, mis raputab üles."

Pühapäeva pärastlõuna Tartu bussis. Veidi palav, rahvast trügib pidevalt juurde. Akna all istub kulunud riietes parkunud näoga ebamäärases vanuses mees. Kõik tema olekus näitab, et elu ja võib-olla ka pikale veninud laupäevaöö pole teda just paitanud.

Sisse astub tegusa olekuga proua. Vaatab uurival ilmel bussis ringi ja teatab siis räsitud olekuga mehele: «Siin on invaliidide kohad.» Mees vastab väga kange häälega: «Jah, palun, minu kõrval on koht vaba.» Daam ei jäta: «Ahah, või nii. Ja teie olete invaliid?» «Olen küll,» vastab mees vagural, katkendlikul häälel ja kraamib taskust räbaldunud pensionitunnistuse. «Ei tea mis invaliid, vist see ajuinvaliid,» pakub proua vaat et rõõmsal toonil. Mees näitab näpuga, mis invaliid ta on, ja seletab oma puude alamastmeid. «Mis asjad need veel on?» kissitab daam silmi. «Tänapäeval käib see puude määramise juurde,» seletab mees abivalmilt. «Ahah,» tunnistab naine. «Nojah, ega mina invaliid ole ...»

Võiks arvata, et nüüd on kõik. Ent proua pole veel kogu laskemoona ammendanud. «Ja kus te sündinud olete? Ega te vist ikka eestlane ole?»

Sel hetkel hakkab mulle tunduma, et nüüd aitab. Ma olen paadunud bussidispuutidele vahelemineja. Kui on vaja kaasreisijaid solvavaid joodikuid korrale kutsuda või tumeda­nahalist last kaitsta – mina ei pelga keda kuraditki. Ei tohi ka, muidu saavadki need, kes avalikku ruumi risustavad, endale liiga suure võimu kätte.

Seekord arvas aga saatus teisiti. «Jaa, proua, aastal 74 Tartus, seal mäe peal,» seletab mees laia naeratuse saatel ja tõuseb püsti. Ta liigub nurgeliselt ja korraga saan aru, et ka tema kandiline kõne on arvatavasti seotud mõne kurva diagnoosi, mitte alkoholi tarbimise või võõrast päritolu verega. Ta riided on kulunud ja tumedad, aga puhtad. Buss on korraga hiirvaikne. «Jumal õnnistagu teid,» lausub mees ja astub välja. On tema peatus. Osa inimesi hakkab vaikselt muhelema.

Ja mulle meenus mõte, mida kohtasin nii Evelin Ilvese kolumnis kui ka Urmas Sõõrumaa intervjuus: iga suhtlus on kahepoolne akt. Sa annad vestluspartnerile üle oma nägemuse. On sinu valida, kas see on positiivne või negatiivne. Ja on ka sinu valik, kumb maailmas peale jääb.

Sel nädalal soovitan …

• mõelda hoolikalt, kas äkki peaks minema uuesti koolipinki nühkima. Ilma naljata
• kiigata koos meiega kahvliahvikeste kööki ja lasta lastel seekord lõunat teha
• mängida veidi mustritega