Indrek Taalmaa: "Et tunneksime ära õnne, peame ka õnnetud olema."

Ja ega armu anta – Indrek Taalmaa (50) suvine graafik on väga tihe. Just lõppesid etendused «Midagi on viltu» C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal, kui juba algab Tallinnas Kammerteatris sügishooaeg. «Praegu ma sellele veel ei mõtle, võtan kõike järjekorras. Eks Tallinnas ole oma rütm. Siin on suur sahmimine võrreldes teiste linnadega, kuid mind see ei häiri. Kulgen oma rütmis.»

Mees, kes pole üllatuslikult näitlemist koolis õppinud, on elu jälgides saanud ometi suureks näitlejaks. Indrek on õppinud hoopis Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis autoteede ning sildade ehitust. Ta on töötanud mitmel alal, kurioossemad neist on olnud Gagarini-nimelise näidissovhoosi jõusöödatsehhis töö kala- ja lihatoodetega. 1991. aastal aga andis ta sõrme teatrile, edasist on publik juba näinud.

Milles seisneb teatri lummus, ei oska mees kohe sõnadessegi panna. «Teater on elu ja elu on teater. Elus on rohkem teatrit kui teatris elu. Teatris on koos palju loomingulisi inimesi, kes annavad sellele etendusele elu. See on nagu kunstiteos, mis sünnib ja sureb igal õhtul. Ju see ongi teatri lummus,» sõnab näitleja mõtlikult.