Mitmesugust

Manona Paris: "Mind ajab mõnikord turtsuma, kui rumalaks inimesi ikka peetakse." 

Naisteleht, 16. august 2017 07:55
Foto: Daisy Lappard
Ajakirjanikuna, kes on aastast 1994 ühis­konna jälgimise eest palka saanud, ajab mind mõnikord turtsuma, kui rumalaks inimesi ikka peetakse.

Esmalt muidugi valimisaasta. Ma ei jõua enam mõne rahvaesindaja pööretel pilku peal hoida – patused muutuvad lausa võluväel pühakuteks. Teine on see grupp inimesi, kes on segi ajanud noorusnostalgia ja tegeliku elu. Et «vanal heal» nõukogude ajal oli ikka nii ilus elu. Et hoopis nüüd on meil vaesus, kriis. Raha pole, sõnavabadust ammugi. Ja et mina, plikake, ärgu siin pirisegu – nagunii ei mäleta toonast aega.

Liigagi hästi mäletan. Seda, kuidas ma pidin ühel (õnneks lühikesel) hetkel kilekoti ja kummikutega koolis käima, sest minu üksikvanemast emal polnud õilmitsevas sotsialismis vajalikke tutvusi, et kasvuspurti tegevale tütrele õigel ajal korralike asju osta. Kuidas toit oli kartul ja hapukoor ning elukohaks lutikatest järatud korter, kus puudus vannituba. Või kuidas vanaema tõmbas enne (Saksa poole) sõjamälestuste vestmist telefoni seinast välja – pole vaja NEIL kuulata. Ja kuigi meil käis kodus kogu Eestis ilmuv perioodika, kõlbas sellest lugeda vaid kolmandik. Muu oli tuim parteijuhtide ülistustekst, mis oli kujundatud pehmel paberil halliks plokiks viisil, et ka toimetus vist teadis – see käimlast kaugemale ei jõua.

Me oleme sellest ajast saati käinud maha pika tee, mis on palistatud nii vere, pisarate kui ka kartulikoortega, nagu lubas president Lennart Meri. Nõukogude süsteemi vääramatu kokkuvarisemise vahelt uuesti elule äratatud Eesti vabariik ei saanudki omada paremat (alg)kapitali.

Ent kõigest hoolimata oleme olukorras, kus kõik teised sotsbloki maad meid imetlevad. Eriti endises Nõukogude Liidus, kus mõnikord saadakse suisa pahaseks, kui meie muredest räägin. Et vene keelt kõneleva elanikkonna lõimimine võinuks olla sujuvam. Et reformid tundusid olevat ühel hetkel hullem kui puhastustuli.

Kuid need toimisid, isegi kui hind tundus alul ränk. Meil pole enam nii, et ühel päeval saad oma palga eest minna soojale maale kuurordisse, teisel aga ole õnnelik, kui piimaks ja leivaks jagub. Ma saan küsida ministritelt kiuslikke isiklikke küsimusi ega kaota selle tõttu tööd. Meil ei viida inimesi keset ööd ühtegi jälge jätmata minema ning tuntud opositsionäärid ei saa pealinna käidavaimas kohas kuuli. Ja kui meil liigub politseinik tänaval, ei keera inimesed temast igaks juhuks eemale, vaid astuvad vajadusel julgelt ligi ja paluvad abi.

Head iseseisvuse taastamise aastapäeva!

Sel nädalal soovitan …

  • mõelda, millise tee oleme 26 aastaga läbi käinud.
  • lugeda müstilist, vahetut ja vapustavat intervjuud elupõlise päästjaga.
  • mõtiskleda koos Venemaalt Eestisse naasnud Natalijaga, kui armas on ikkagi kodumaa, isegi kui bürokraatia hammustab.