Sirje Sorok teeb oma tööd keset kummitusi: "On olnud juhtumeid, kus päevatöö lõpeb hetkel, mil toimuvad kummalised asjad."

Sirje (47) tuleb Tallinna vanalinnas asuva keskaegse hoone trepile vastu mõnusalt tolmusena, endal lai naeratus näol. Tal on parasjagu käsil laemaalingu puhastamine nõgise kihi alt, kust keegi sellist leidu oodata ei osanud. Sellesse 15. sajandi majja tuleb hotell, alumisele korrusele restoran ja üles numbritoad. Lagi oli kaetud teise laega, krohvi alt tulid välja kenade ornamentidega kaunistatud puittalad. «Ise naerame, et kui lagesid teed, vaatad pärast ka kodus ja linnas ringi käies ainult lakke,» muigab Sirje ja tunnistab, et küllagi minnes takseerib ta professionaalse huviga kõik laed läbi. Nii muuseas.

Märguanded teiselt poolt

Mida inimesed ära seletada ei oska, see tekitab salapära. «Et mitte udusulest viit kana teha, siis ma ütlen, et mingit kummituslugu ei tule,» tõrjub Sirje mu küsimust, kuid möönab, et muidugi räägivad restauraatorid omavahel enda jaoks seletamatutest asjadest. Sirjet on kummitused rohkem kõrva kaudu külastanud. «Näinud ma neid ei ole, kuid mõisates kuulnud küll,» ütleb Sirje ja räägib siiski paar lugu. Ootas ta kord talveõhtul lumehangede vahel mõisa taga kolleegi, kui kuulis ühtäkki õrna naiselaulu. Mitte kusagilt eemalt, vaid täiesti enda kõrvalt.