Evelin Ilves: "Kui arvad, et hullemaks enam minna ei saa, siis elu varsti näitab, et saab küll."
Need kogemused on tulnud siin saarel restorani pidades väga kasuks. Võtame näiteks ühe hommiku, mis algas kahe vabatahtliku abilisega kohvi kõrvale päeva tegemisi jagades. Hiiumaal oli just käsil aasta kõige intensiivsem aeg – kuulsa Kärdla kohvikutepäeva nädal. See sündmus tõmbab aasta-aastalt saarele rekordkoguse külalisi. Meie jaoks tähendab see, et «parematel» päevadel tekitab see terava vajaduse nn parklaadministraatori ametikoha järele, sest samal ajal köögis süüa teha ja uudistajatega mesijuttu puhuda pole lihtsalt võimalik.
Tol päeval olime maja lubanud armsale noorpaarile, kel oli pärastlõunal Kassari kabelis laulatus. Hommikul selgus, et nendega koos tulevad ka kõik pruutneitsid ja peiupoisid, kokku 12 hinge – end ilusaks tegema ja valmis sättima. Nii oligi terve meie elutuba järsku täis suspedes noormehi, keda jagus ka kööki (nende nalju oli päris lõbus pealt kuulata), ning terve ülemise korruse hõivasid pruut ja tema neitsid. Segasummasuvila.
Lühendatud menüü ja kärbitud närvid
Kuna õhtul oli meie hoovis Inese akustiline kontsert ja seega tulemas üle saja külalise, küpsetasime palehigis kooke ja hakkisime lisakoguseid värsket kala, et kontserdikülastajatele oleks midagigi kiiret ja näpu vahelt söödavat olemas. Sooja toidu pakkumine käinuks meile kahele ilmselgelt üle jõu, seetõttu panime kontserdi ajaks seinale välja lühendatud menüü. Hiljem selgus, et nii mõnelegi tundus õhtujaheduses sooja toidu puudumine solvav. Ilmselt ei märganud nad seda rahvahulka, kes alates kella 19st väravast sisse hakkas voorima. Küll aga jagus neil aega ja tahtmist oma solvumine meie Facebooki-seinal välja elada ja nagu hiljem selgus, isegi Delfi «purunenud unelmate osakonda» helistada ... Kuid see on nende inimeste õigus. Õnneks on selliseid külalisi mõni üksik.
Niisiis kokkasime ülehelikiirusel ja püüdsime jõudumööda ka pruutpaari aidata. Vahetult enne resto avamist saabus aga hoovile fekaaliauto ning kohe selle järel veok õhtuse lava ja helitehnikaga. Mõne hetke pärast oli restoran külalisi täis. Et sellest kõigest veel vähe poleks, sõitis üks eakas klient oma veel eakama autoga kontserdi jaoks kohale toodud lisakäimla ees teise kliendi autole külje pealt sisse, blokeerides WC ning viies lühisesse nii enda kui ka meie kui kannatajate ajud. Siis saabuski hetk nagu reanimatsiooniosakonnas: tuli sügavalt sisse ja välja hingata ning rahulikult jupikaupa otsast lahendama hakata ... Õnneks oli taevaisa saatnud just sel päeval appi Siimu ema, kes asus vanakeste kätt hoidma ja kannatajaid lohutama.
Lisaks andis ilmajaam kontserdi alguse ajal tormihoiatuse. Vaheaeg jäi seetõttu ära, ent õnneks kannatas sajuga nii kaua, kuni Ines lisalooga algust tegi ... Elasime päeva üle. Saime hakkama! Nägime imeilusat pruutpaari ja nende toredaid peiupoisse ja -neitseid täies kauniduses. Toitsime kõiki, kes vähegi soovisid. Kontsert oli hurmav – aitäh, Ines ja korraldajad! Pea oli tühi, aga süda rahul. Kuni hommikuse Delfi kõneni ...
Nautida päeva? Aga muidugi! Restoranis tuleb vahel ette üle mõistuse intensiivseid päevi, aga õnneks ei pea sa päevast päeva sellises sõnnikus sobrama, millest tolle vaese helistaja töö koosneb ... Nii et ikkagi – carpe diem!*