Mida teadus ütleb – kas homoseksuaalsus võib olla pärilik? (74)

AsapSCIENCE nendib, et spetsiifilise päranduva või mittepäranduva geeni jutt pole just eriti loogiline, arvestades, kui vähe samasoolised paarid omavahel lapsi saavad. 

Aga siiski – kaks 1990-ndatel tehtud uuringut leidis, et geimeestel on heteromeestega võrreldes rohkem homoseksuaalseid sugulasi. See viis uurijad mõtteni, et homoseksuaalsusel on mingi seos X-kromosoomiga. Alloleva selgitava video teatel on seda leitud ka tänapäevasemates uuringutes – eriti X-kromosoomi osas, mille nimi on Xq28.

Aga kui võtta arvesse, et heteropaaridega võrreldes on homopaaridel 80% vähem lapsi, siis võib puhtalt geneetilist ja pärilikku omasooiharust nimetada paradoksiks.

Ilmselgelt on asi keerukam. Siinkohal tuleb mängu epigeneetika ehk teadus, mis uurib pärilikke muutusi geenide avaldumises, mis pole otseselt seotud DNA-ahelas toimunud muutustega.

Nimelt on üha rohkem tõendeid selle kohta, et ainult DNA järjestus ei määra seda, milline on elusolendi välimus ja füsioloogia. Näiteks on olemas laborihiirte liinid, mis rasvuvad kergesti, kuigi tüsedate ja saledate hiirte geneetiline kood on täpselt sama. 

Epigeneetilised muutused võivad tekkida geenilülitite tõttu. Kui DNA-molekulile lisada metüülrühm, siis pole võimalik enam selles kohas asuvalt geenilt infot kätte saada ja geen lülitatakse välja. Metüülrühma eemaldamisel muutub geen uuesti aktiivseks.

Hiljutises uuringus selgitati, kas üks kindel metüleerimismuster mõjutab omasooiharuse tekkimise tõenäosust. Tuli välja, et selle abil sai tõepoolest 70% täpsusega ette ennustada meeste seksuaalseid soodumusi. Kuid tuleb märkida, et uuringu valim oli väike ja osa eksperte peab uurimuse tulemusi vastuoluliseks.

Erinevaid teooriaid lahanud AsapSCIENCE jõuab lõppsõnas vaid ühele kindlale järeldusele: homoseksuaalsus pole valik.