Blogid
7. august 2017, 07:45

Trans-Siberi lood: ööpäevad ja lõppematud kilomeetrid – kes sõidavad Trans-Siberil? (7)

Trans-Siberi raudtee on eelkõige venelaste endi jaoks. Nad kasutavad seda, et sõita külla lähedastele, minna puhkusele või liigelda hoopistükkis tööasjus. Kes olid siis need inimesed, kellega kohtusin mööda Trans-Siberi raudteed sõites?

Kui muidu ööbisin kupeevagunis, siis Moskva-Kaasan teekonna tegin platskaardis. Kuna sõit algas õhtul, siis ega me kaaslastega väga pikka juttu ei teinud. Ilmselt keegi väga ei viitsinud ka. Minu juures magasid isa ja tütar, kes vist tulid mingilt puhkuselt – kui õigesti kuulsin – ning üks vanem, militaarriietes härra, kellega ma enne Kaasanisse jõudmist paar sõna vahetasin. Ta oli maininud rongi jõudes, et sõidab lõpuni. Ma küsisin siis, kui kaua sõidab lõpp-peatuseni. Teisipäeval jõuab, ütles ta. Parasjagu oli pühapäev. Lõuna-Siberis asuv Barnaul oli mehe kodukoht ning ta ütles, et sõidab sinna rongiga, sest see on odavam.

Ma mõtlesin sellele mehele järgnevatel päevadel korduvalt – et tema ikka veel sõidab. Venemaa on ikka hiigelsuur.

Kaasan-Irkutsk rongile läksin öösel. Seal magasid juba kaks tüdrukut, kellega sain hommikul tuttavaks. Need olid Julia ja Lena, kes elavad Moskva lähistel (kolm tundi Moskvast on siiski Moskva lähistel) ning sõidavad Jekaterinurgi peretuttavatele külla. See on 24 tunni teekond. Muide – 20aastane Julia õpib turismi, kuid sõidab esimest korda elus rongiga. Pole isegi trammiga sõitnud!

Kui nemad olid maha läinud, tulid kaks pensioniealist prouat: Ira ja Jekaterina. Nemad olid sõitmas Ulan Udesse, mis oli rohkem kui kahe ööpäeva kaugusel. Neil oli ees ootamas puhkus Baikali ääres. Mõtisklesin taas selle üle – taevake, sul on vaja puhkusele sõitmiseks veeta mitu ööpäeva rongis. Juba see on kurnav! Siin võib muidugi nii mõnigi lugeja öelda, et mina teen ju sama. Aga ei, ma vaidlen vastu. Mul ei olnud sellel reisil üht kindlat eesmärki, see teekond ise oli oluline. Näha nii palju asju, kogeda.

Aga ma lähen tagasi kahe Jekaterinburgi proua juurde. Nad olid seal nii rahulikud: lugesid, lahendasid ristsõnu, sõid (muide, süüa olid nad kaasa võtnud rohkelt). Samal ajal olin mina see rahutu – minu jaoks on kolm ööpäeva rongis kohutavalt pikk aeg.

Samamoodi ülirahulik oli Novosibirski sõitev Zoja. Tema käis Kaasani lähistel (tegelikult oli see umbes 7 tundi Kaasanist, aga ma ei oska paremat määratlust teha) oma emal külas. Ta on ka ise sealt pärit, kuid kolis Novosibirskisse, sest seal on eluks paremad võimalused. Nüüd enam tagasi ei taha. Ta sooviks küll, et ema tuleks ka Novosibirskisse, aga see ei ole nõus jätma oma kodukohta. Zoja käib aastas kaks korda 48tunnise rongisõidu kaugusel emal külas. Ka Zoja tundis ennast rongis imehästi – magas ülikaua (ma lausa kadestasin teda) ja ülejäänud aja istus alumise narivoodi serval. Isegi pauside ajal väljas ei käinud! Teisalt minu jaoks olid pikad pausid (30 või 45 minutit tõeline õnn ja vabadus).

Üks asi, mida ma kõikide nende sõitudega märkasin, et sõna „sutka“ ehk „ööpäev“ kasutati niivõrd kergelt. Mitu ööpäeva see teekond kestab? Kaks ööpäeva. Aa, okei.

Minu kui väikese riigi kodaniku jaoks oli seda kummaline kuulda. Minu jaoks on ööpäev teel olla väga pikk aeg.

Vestlesin rongiga sõitmise teemal hiljem ühe Moskvast pärit noore naisega – tema lendas Baikali äärde. Ta nentis, et rongiga sõita on tunduvalt odavam kui lennata.