Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
26. juuli 2017, 07:53

Manona Paris: "Ma ei arva enam, et eluõnne saavutamiseks peaks ilmtingimata olema suhtes."

Nagu ikka, on aastate jooksul nii mõnedki mu idealistlikud vaated saanud korralikult kitli peale. Ma nimelt ei arva enam, et eluõnne saavutamiseks peaks ilmtingimata olema suhtes. Või et selline ühendus peaks olema iga hinna eest püüeldav.

Mulle on maast madalast külge harjunud mõnevõrra vastik komme inimesi vaadelda – olen vanaemade lapsena palju passinud bussijaamades ja ooteruumides. Hiljuti tuli mul taas pikamaaliinid üles leida ja vana hobi üles soojendada.

Olin just sügavas mõttes armastuse ja elu keerdkäikude üle, aluseks selle Naistelehe lood Heidi Hanso ja Martin Saarega, kui mu nina eest möödusid mees ja naine. Ega ma muidu olekski neid tähele pannud, aga naine komistas. Siis märkasin, et mehel olid käed taskus, naine aga oli kenasti käevangus ja sättis oma kõrgeid kontsi tema pikkade sammude järgi. Nende takt ei raugenud ka pärast koperdamist.

Teine pildike. Mehele vastu tulnud naine on siiralt rõõmus. Sekund hiljem aga hakkavad suunurgad allapoole vajuma. Sest mees juba poetab: «Kust sa nüüd tulid? Miks sul selline kleit on seljas? Näita parem telefoni, mis sul seal on ...»

Mõistan, et need on vaid kaks juhtumit ja nagunii kontekstist välja kistud ning vääriti mõistetud. Ikka ju huvitab suhtes partneri riietus ja suhtlus. Vist. Kuid mind häiris hoopis tunnetus, miks need naised seda arvatavasti taluvad. Miski­pärast on ühiskonnas jätkuvalt arusaam, et kooselu ja abielu on vaja eeskätt naisele. Ehk siis mees on keegi, keda tuleb «kinni hoida». Naine olgu õnnelik, et on kedagi hoida. Seda kohtab vaat et kõikjal, seebiseriaalidest napakate T-särkideni kirjaga «Game over».

Nüüdisajal ei vaja tegelikult keegi meist partnerit enda kõrvale selleks, et nälga peletada. Kuigi meie sotsiaalhoolekanne saab tuld ja tõrva, siis nälga enam keegi ei sure. Omaette küsimus on aga naiste vaimne tasakaal, sest nii paljudele meist on emapiimaga sisse söödetud, et kõik muu võib olla, aga mees – ükskõik milline – peab (teatud vanusest) olema. Isegi kui tema nimel tuleb ohvriks tuua kogu eneseväärikus alates minapildist ja privaatsusest kuni hüppeliigesteni.

Vajadus armastuse järele on aga valdav, seda ei tohi alla suruda. Hea on öelda, et valigem paremini. Ilmselt veel parem oleks alustada iseendast? Küll siis ka (mees)muusa mängu tuleb. Minul tuli!

Sel nädalal soovitangi …

  • lugeda, kuidas noor ja kaunis naine põhjendab endale ära maal ilma meheta elamise. Ehk miks peab esmalt ennast armastama! 
  • nikerdada tatrast perele tõelisi vau-efektiga roogi. 
  • lugeda Eesti mehe seletust, miks ta läks yoni-massaaži kursustele. Jep, see tähendab vagiinat. 
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse