«Kõik on fantastiline!» hüüatab Triinu Tamm, niipea kui jalad maad puudutavad. Äsja teletornist alla hüpanud ekstreemsportlane on Eesti ainus naine, kes harrastab BASE-hüppeid. Rotermanni kvartalit arendavale ehitusinsenerile on see elustiil – kuni laste saamiseni.
Triinu (30) hüüab minu 56sekundilise liftisõidu peale: «Päris kiirelt jõudsid alla!» Küsimusele «Ja sa ise?» saabub vastus: «Umbes kaheksa sekundit. Olin päevast juba väsinud ja palavusest natuke loid, aga niipea kui seal ääre peal olin ja ära hüppasin, tekkis ülihea tunne. Pakin uuesti ja lähen kindlasti veel,» naerab Triinu.
Hirmu ületamise võlu «Täiesti segased!» on mu esimene mõte, nähes äratõukemomenti 175 m kõrgusel vaateplatvormil. Inimesed, kes samal ajal teletorni külastama sattunud, reageerivad erinevalt – kes ohkab imetlusest ja kes vangutab pead, seletades lapsele, et inimesed ei hooli sellest ainsamast elust, mis neile antud. Eksimusi see sport ei andesta. Miks nad seda teevad?
