Maailmas on plahvatamas rahvastikupomm. Meid on liiga palju juba praegu, aastaks 2050 aga üle kahe miljardi võrra rohkem. Paradoks on selles, et kõige suuremaid jalajälgi ei jäeta planeedile mitte piirkondades, kus pole suudetud sündimust kontrolli alla saada. Suurimat kahju teeme hoopis meie, inimesed heaoluriikides. Me naudime elustiili ja teeme seda üha rohkem teiste arvelt.
Hiljutisest uuringust selgub, et kõige tõhusam samm oma personaalse ökojalajälje vähendamiseks arenenud riigis on saada vähem lapsi. Sa võid loobuda autost. Võid jätta lennukiga lendamata. Hakata taimetoitlaseks, teadlikuks tarbijaks. See kõik on aga kübeke mõju kõrval, mis kaasneb või jääks kaasnemata ühe uue inimese sünniga. Mitte Aafrika mandril, vaid jõukates riikites.
Tohutu keeruline dilemma, kas pole? Eriti väikeriigis, mille rahva püsima jäämine ripub juuksekarva otsas. Kas mõelda lokaalselt või globaalselt? Kas seada esiplaanile oma pere, kogukonna, riigi heaolu või ohverdada suurema eesmärgi nimel väiksemad? Õigeid vastuseid pole veel olemas. On suurepärane, et saame endiselt valida elustiili. Elada hinge kosutades maal looduse keskel, nagu Naistelehe seekordne kaanestaar Hedvig. Reisida lennukiga kasvõi ilma teise otsa, et seal mõnelt kaljult või sillalt langevarjuga alla hüpata – see on meie teise persooni Triinu kirg. Küpsetada söögiks liha ja suurendada maailma rahvastikku mitme lapse võrra, nagu teeb peale Ahti Puuderselli ka suurem osa eestlasi. Me kõik saame valida endale sobivaima elustiili, aga tulevikus ainult nende võimaluste seast, mis on jäänud. Vähemalt mind paneb selline perspektiiv oma elu veidi teise pilguga vaatama.
Sel nädalal soovitame …
• mõtiskleda koos Hedvig Hansoniga armastuse muutumise üle. Lk 6
• mitte võtta eeskuju hulljulgest Triinu Tammest. Lk 22
• teha oma keskkonnasõbralikult kasvatatud liha küpsetamine lihtsamaks uudsete grillitarvikutega. Lk 34
