Kui mu parim sõber ütles mulle, et ta ei jaksa enam voodist tõusta, igapäevaseid asju teha, isegi oma ülikoolipabereid täita, siis esimese asjana uurisin, kui ruttu saaksin tema juurde lennata. See polnud minu jaoks isegi mingi küsimus. Mõtlesin, et mina olen vabakutseline kirjanik, kellel on paindlik graafik. Ta vajas mind. Aega mul oli. Polnud minu jaoks ka esimene kord kõik pooleli jätta, et teda aidata.
Elasin sel eluperioodil Karachi linnas Pakistanis. Tema õppis arstiteadust USA-s, San Antonios.
Karachis olin õnnetu, segaduses, ei teadnud, mida eluga peale hakata. Mul oli raske võõrastega suhelda ja uue eluga harjuda. Selle asemel, et enda olukorda parandada, keskendusin kogu täiega sellele, et oma sõbra elu korda teha. Tema minu heaks enamasti midagi sellist ei teinud. Kui mina andsin endast kõik, jäin siis, kui tema elu jälle kildudest kokku sai pandud, alati natuke varju.
Kaassõltuvuslik suhe tähendab katkist suhet, kus ühe inimese "mina" kaob täiesti ära, kui ta üritab pidevalt kellegi teise eest hoolitseda. See inimene hakkab varem või hiljem oma vajadusi ja tundeid ignoreerima. Sageli kaasnevad süü- ja vastutustunne. Selle asemel, et lasta sõbral, pereliikmel või kaaslasel oma vigadest õppida, tormab kaassõltuvuse all kannatav inimene kohale, et kõik "korda teha". Nii ei koge teine inimene iialgi, mida tähendab n-ö põhjast läbi käimine.
Et seda veel kirjeldada - vahel olin kolmeni öösel üleval, igaks juhuks. Äkki on tal vaja minuga rääkida? Enamasti veetsin selle aja üksinda, lihtsalt muretsedes. Märkasin, et mu teised sõbrad ei kulutanud oma raha ja aega, et kellegi elu korda teha. Keegi teine ei arvanud, et nad peaksid iga kell teadma, kus nende parim sõber parasjagu on.
Mu sõbra tuju mõjutas ka seda, kuidas kulges minu enda päev. Kui tal läks midagi valesti, tundsin, et olen isiklikult vastutav. Justkui mina oleksin saanud midagi paremini teha. Neid asju, mida mu sõber oleks pidanud, oleks suutnud ise teha, tegin tema eest mina. Raske oli mõista, et olin ise saanud osaks tema probleemist. Tundsin ennast suurema osa ajast selle sõpruse vältel väga üksi.
Lõpuks mõistsin ja ütlesin oma sõbrale, et vajan üksiolemist. Tundus, et ta sai aru, niisiis olime mõlemad nõus natuke aega omaette olema. Me pole neli kuud rääkinud.
Ma ei tea, kas meist kunagi enam sõbrad saavad. Sest kõik muutus. Kui kaassõltuvuses inimene õpib piire seadma, siis ei ole nende elu enam teise inimese probleemidega täidetud. Ja see muudab terve selle suhte olemust.
Lahkumneik oma sõbrast andis mulle emotsionaalset avarust näha ja muuta minu enda elu. Olen väga üllatunud, et tunnen ennast hoopis vähem üksildasena. Õpin endiselt seda, kuidas endale ja oma vajadustele kindlaks jääda ning kuni ma pole kindel, et ma ei muutu uuesti kaassõltlaseks, ei ole ma väga altis oma vana sõbraga suhtlema.
Kommentaarid (0)