Foto: Kalev Lilleorg
Mitmesugust
21. juuni 2017, 16:43

Evelin Ilves: "Kvoodid otse alandavat naisi? Jah, ka mina arvasin kunagi samamoodi."

Taas pandi riigikogu meelsus sookvootide suhtes proovile. Taas lõppes see edutult. Marianne Mikko esitatud eelnõu, et riigikokku kandideerijate nimekirjades oleks esikahekümnes mehed ja naised vaheldumisi, et moodustuks nn triibulised nimekirjad, riigikogu poolehoidu ei saavutanud. Sellest on kahju. Pooldan Eesti ühiskonnas sookvootide rakendamist.

Mida? Hulluks oled läinud?! Iga normaalne ja endast lugupidav naine saavutab nagunii seda, mida tahab ja vajalikuks peab, ega vaja selleks kunstlikke eeliseid. Veelgi enam – kvoodid otse alandavat naisi – kostub radikaalsemaid hääli. Jah, ka mina arvasin kunagi samamoodi. Siis, kui töötasin Eesti Päevalehe turundusdirektori ja juhatuse liikmena, olles üldse vahepeal ainus Eesti meediavaldkonnas juhtival kohal töötav naine ning otse loomulikult tundes, et mind ei alaväärtusta ega diskrimineeri mitte ükski mees. Ja tõsi ta oli.

Tookord aga ei arvestanud ma seda, et olin küll abielus, kuid veel lasteta. Samuti oli minu suhe hästi tööd ja karjääri toetav: tegime mõlemad abikaasaga 14- ja vahel 16tunniseid tööpäevi. Ei lugenud kellaaeg ega nädalavahetus – kui oli vaja tööd teha, sai ka tehtud. Riik oli noor ja vaba ettevõtlus alles lapsekingades. Metsik eneseteostus ja juhtide verinoorus oli vaimustav ning mitte üldse väsitav.

Kui aga perre sünnivad lapsed, jääb valdavas enamuses nendega koju siiski naine. Räägitagu mida tahes, aga selle toreda ja ülivajaliku ajaga kaotab peaaegu igaüks oma senised konkurentsieelised. Kaotab kvalifikatsioonis, ka motivatsioon tööd teha muutub. Midagi pole parata, tööandja seisukohalt vaadates on need kõik halvad uudised. Siis, kui laps saab hällist välja ja võtab jalad alla, töö aga alles algab, teab iga lapsevanem. Mida enam ta kasvab, seda vahvam on temaga aega viita. Ta toob vanemate ellu täiesti uue ja moodsa maailma, miksib julgelt peretraditsioone ülima innovatsiooniga ja üleüldse mõjub oma vanematele nagu sõõm värsket õhku ning terve kursus eluülikoolis. Seega isu teha ületunde või sootuks töö koju kaasa võtta aina väheneb. Lapsed vajavad tähelepanu ja nendega on nii pagana huvitav!

Nii et kui ma mõnda aega tagasi oma vägagi edukatelt sõbrannadelt – kõik lapsevanemad – küsisin, kas nad oleksid valmis vastu võtma tippjuhi kohta või parlamenti kandideerima, ütles umbes 80% nendest selge «ei». Ja tegu oli ometi väga haritud, edukate ja ambitsioonikate naistega! Miks nii?

Mitte ükski neist «ei»-dest ei arvanud, et nad ei saaks tippjuhina või poliitikas hakkama – otse vastupidi. Enamik neist arvas, et juhtide hulgas on liiga palju juhme ning poliitika lausa karjub vajadusest naise silmadele kaugele nähtavate, ent meeste poolt pimedusse jäetud probleemide lahendamise järele.

Neist aga jäävad need väljakutsed hetkel hüüdja hääleks. Sest see kõik on liiga ebakindel: kunagi ei tea, millal sind kuskil tagatoas nurka mängitakse. Seda oleme liigagi palju näinud, eriti viimastel aastatel nii äris kui ka poliitikas. Naistel on arenenum vastutustunne ja kes tagab sel juhul pere heaolu? Lisaks armastab meie meedia valimatult tümitada just naisi, sest väidetavalt see müüb paremini. Peksa mõnd kiilakat keskealist härrat nii palju kui tahad, see ei huvita kedagi, kui ta just miljonär või president pole. Naisel aga piisab ka lihtsalt riigiametnik olemisest, et ta kerge käega ja kümme korda järjest sopaga üle valada. Me kõik, kes neid ridu loeme, teame lähiajaloost kümneid selliseid juhtumeid. «Milleks mulle seda vaja on?» küsib meie ratsionaalne aju tõsiselt. Ja saab väga tihti võitu emotsionaalsest poolest, kes tahab õhinaga kõik vead maailmas ära parandada.

Nii juhtus äsja ka minuga. Miks ma peaksin kohalike omavalitsuste valimisel kandideerima? Miks ma peaksin vabatahtlikult sopakahurite sihtmärgiks hakkama? Ega peagi. Aga kui nimekirjad oleksid «triibulised» ning 20 esinumbri seas oleks kümme naist, oleks hoopis toekam seda otsust teha.

Seni aga – näeme Hiiumaal!