Kunagi üheksakümnendatel läks käibele väljend, et sa pole piisavalt rikas, et osta odavaid asju. Põhimõtteliselt oli see õigustus, miks kehvale Vene mikserile peaks eelistama sama kehva, aga kaks korda kallimat Soome mikserit. Või miks kellelgi oleks vaja osta mersu ja helikopter, kui teised samal ajal toidutalongid pihus poesabas seisavad. Võib-olla selle mõtteviisi populaarsuse tõttu polegi Eestis ühe euro poode või Primarki, kust terve garderoobi 20 euro eest kätte saab. Me pole veel nii rikkad nagu sakslased või rootslased. Kui jõuame Euroopa viie rikkama riigi sekka, hakkame ka lõpuks allahindlust saama!
Enivei, mina kordan seda endale alati kui mantrat, kui oma garderoobi uuendama hakkan. Näiteks oma kurikuulsad Gucci saapaid kannan juba kümnendat hooaega! Eks nad vähe juustulõhnalised ole, aga... Just kidding, loomulikult ostan salaja uue paari, kui kutt mu pangaarvet ei jälgi!
Sattusin šoppama disainerriiete soodusmüükidel netis. Ütleme nii, et rõhk on siiski sõnal disainer ja palju vähem sõnal soodus. Näiteks püksid maksid enne 600 eurot, nüüd ainult 250. Soodukas missugune! Meie miinimumpalgaga saaks ühe paari peaaegu et ostetud.
Kõige absurdsemad asjad, mis ma leidsin? Teate, kui naisel jääb bikiinirinnahoidja maha ja ta seob õlasalli ümber rindade, et päikest võtta? Sellise asja võib ka 120 euro eest soetada. Kui tasuta saab, miks siis mitte maksta?
Samuti trussikud, millesarnaseid Marks & Spencer viieses pakis kümne euro eest müüb – sarnased püksikud võib allahindlusel soetada ka 150 euro eest. See on muidugi ühe, mitte viie hind.
Ahjaa, ja mis mina siis ostsin? Viimaselt hetkel otsustasin 300-eurose kleidi, mis enne tuhat maksis, siiski ostukorvist välja võtta, ja sammud hoopis Montonisse seada.
Kommentaarid (0)