Evelin Ilves: arvasin, et kui oma eelmise eluga seotud kleidid maha müün, ongi teema kohe maas
Ega minagi erand ole – ka mulle meeldivad ilusad kleidid, ja kuidas veel! Aga kui midagi kappi enam ei mahu, sest on eelmise elu asju täis ja mitu meetrit lühem nagunii kui tolles kunagises kodus, tuleb midagi ette võtta. Peale selle kannavad need kõik mälestusi – kusjuures nii minu enda kui ka publiku jaoks. Kui tahad uuele värskele energiale (ja uutele kleitidele) ruumi tekitada, ei jäägi muud üle, kui süda kõvaks teha ja kapp puhtaks visata.
Aega läks, aga asja sai. Esimese portsu müüsin maha juba kaks aastat tagasi Buduaari turul. See aga polnud kaugeltki õige koht mu asjade jaoks, sest inimesed tulid sinna suuremalt jaolt eeldusega, et saavad viie euroga endale uued riided selga. Vähe kantud ja disainerite tehtud rõivakunsti aga nii müüa ei saa – pole lihtsalt väärikas. Seetõttu rändaski kogu väärtuslikum kraam tookord mu kodusesse kitsasse kappi tagasi.
Kuni ühel õhtul öko-vintage-disainerist sõbraga asja arutama hakkasime. Tema südalinna stuudios oli pitsiliste pooltaaskasutuskleitide keskel nii õdus olla, et tärkaski mõte ka minu «varandus» ajutiselt sinna üle kolida. Üks kaunis käsitöö kõik: mõni kleit elas juba ei tea mitmendat elu ja mõni alles vana. Mõeldud, tehtud! Koolilõpetamised olid ju ukse ees ja teoreetiliselt kaunite kleitide vajadus suve hakul haripunktis. Tõin esimese sületäie kodust kohale ja sõber lasi nendest ilusamad minusarnase modelli seljas üles pildistada. Nii äge oli neid kõrvalt vaadata, sest nõnda polnud neid varem nähtud – valdav enamik oli ju spetsiaalselt mulle disainitud ja tehtud.
Läksid ka need, mida müüa ei tahtnud
Nädala jooksul tõin veel paar sületäit ja hunniku kingakarpegi ning fotod hakkasid tasapisi sotsiaalmeediasse levima. Nii polnudki väga imeks panna, kui tol lubatud reedel punkt kell 12 ports huvilisi Artisti salongi sisse astus. Nii kestis see üsna katkematult hilise õhtutunnini! Kella viie paiku oli stange peaaegu tühi, nii et tuli minna uue portsu järele – nende, mida nii väga müüa ei tahtnudki ... Aga kui läks trumm, mingu ka pulgad!
Sellest kujunes ootamatult armas ja õnnelik päev. Päris mitu naist tuli kindla kleidi järele. Mitmel olid lausa ajalehe väljalõiked kaasas – mida ta täpselt endale ihaldas. Ja kui suur oli rõõm, kui see kleit ootaski tolle unistuse täitmist! Minul oli lausa kummaline vaadata, kuidas perenaise magamistuppa sisenes nagu telemängus tegelane sületäie kleitidega ning väljus sealt nagu ... totaalne muutuja! Kuidas kapis nukralt oma aega oodanud kangad uute kandjate seljas särama lõid, pannes nii mõnedki nukrad silmad lausa sädemeid pilduma! Kõik naised, kes uue kleidiga lahkusid, särasid nagu päike. Mõnel valgusid silmad õnnepisaraid täis ... Lihtsalt imeline! Ma ei tea, kas uus kleit kedagi just paremaks teeb, aga ilusamaks igal juhul. Ja seeläbi kindlasti kogu ümbritseva ilma suhtes ka lahkemaks. Jäägu mõneks ajaks mured ja mehed unustusse – elagu kleidid ja naise ilu!