EVELINI ELUKÖÖK: "Nii õnnelik pole ma vist ühegi tiitli üle olnud!"
Võistlustel oli kolm vooru. Esimene oli kodutöö: marineerida tuulehaugi. Kui nüüd lõpuni aus olla, polnud ma toorest tuulekala isegi kunagi käes hoidnud! Uurisin siis Koržetsi suurt kalaraamatut, jutlesin sadamas kalameeste ja kohalike perenaistega ning sain aru, et Hiiumaal hellitavalt uduangerjaks kutsutud roog sarnanebki kõige enam marineeritud angerjaga, ainult et on palju õrnem ja mahedam.
Teine voor oli valmistada kohapeal suupisteid kolmest etteantud kalast. Kala ja leivad-saiad anti kätte sadamas, muu tuli endal kaasa võtta. Ette oli teada, et kaks kala on toorete fileedena, üks tervelt suitsutatuna. Olin toore kalaga viimase paari aasta jooksul saarel juba palju kordi «mänginud», teadsin umbes, missugune on ehtne Hiiu vanaemade äkine. Pakkisin eelmisel õhtul endale terve arsenali kaasa: hakitud sibulaid ja šalotte, maitserohelist, valget ja punast palsamikreemi jms. Otsustasin ka ühe vimka visata: võtsin kaasa soolatud sidrunid.
Kolmandas voorus tuli silmad kinni seotuna ära arvata kuus kala, mida serveeriti eri moel. See tundus esmapilgul käkitegu, hiljem aga võttis hoopis teise pöörde.
Miks ta välja sülitab?
Kui võistlejad üles rivistusid, oli rõõm kogeda, et keegi pole teistele ära tegema tulnud. Oli profikokki paarist saare restoranist ja kodutegijaid (nagu mina) ning üks 16aastane noormees. Jagasime sõbralikult omavahel maitseaineid ja viskasime nalja. Kuna mina olin kuuendat päeva vee peal ega saanud mitte midagi maitsta, oligi mu lõhnataju iseäranis tugev. Päris ärevalt omapärane oli toitu niimoodi nuusutades teha! Muidugi ma lõpuks ikka mekkisin ka sutsu ja poetasin selle hiljem salaja suust paberrätikusse. Kuna kaasvõistlejad teadsid minu «anomaaliat», sellest tüli ei tulnud. Küll aga oli esiti häiritud too kokk, kes meile arvamisvooruks kala valmistas – ah et sülitab kõik välja?!
Kõige hullem oligi viimane voor. No mitte ei saanud aru, millega tegu! Lõpuks hakkas kunagisest õpitust meelde tulema: selleks et õiget maitset tunda, peab toit suus päris taha, keelepärale jõudma. Maitsmisnäsakesed asuvad ju üle terve keele: ees, taga, külgedel. Nii et kuna mina nii hoogsa mälumisega ei riskinud, paningi kuuest kalast viis mööda. C'est la vie!
Publikuvoor käis nii, et kõik suupisted pandi nummerdatult lauale. Mis maitses, see sai ristikese. Festivalipäeva lõpus oli minu üllatus aga hiiiiiiiglaslik – võitsin publiku mekkimisvooru! Uskumatu! Kõige rohkem ristikesi sai too kõige erilisem maitse: soolatud sidruni mahla ja šalottidega maitsestatud toores ahvenafilee! Tuttav kalamees ütles pärast kõrvalt: «Mis sa imestad? Kõik tahavad ju midagi uut. Seda, kuidas siin on juba sadu aastaid ahvenat tehtud, me teame, aga uus maitse – see on äge!»
Vot sulle! Hiiumaa parima kalakoka tiitli võttis kaasa kohalik proff ja kuue lapse ema, aga mina sain tiitli Hiiumaa KAMA 2017 ehk Asjatundja Kala Maitsete Alal! Nii õnnelik pole ma vist ühegi tiitli üle olnud!