Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
7. juuni 2017, 07:52

Manona Paris: "Soome, Soome, see kuradima Soome."

Soome, Soome, see kuradima Soome. Sel nädalal tähistatakse siin- ja sealpool lahte meie suure ihalusobjekti ja alaväärsuskomplekside (kes kuidas vaatab) allika Soome Vabariigi 100. sünnipäeva. Ja nagu paljudel meist, on ka minul seoses põhjanaabritega erinevaid mälestusi.

Üks mälupilt on sellest, kuidas 1980ndate lõpus mängisime toonase parima sõbrannaga elektrirongis turiste, rääkides vaid soome keeles. Et eputada. Sõbrants oli Soome turist, mina nii-öelda võõrustaja. Tal oli ka tänu taksojuhist isale rohkelt ilusaid värvilisi jopesid ja muid asju. Eelpubekate värk, eks nood ole hullemaidki trikke välja mõeldud.

Soome keelt oskasin enda uhkuseks väga hästi, olin 90ndate alguses suuteline Tallinnas pärissoomlastele tuure tegema, rääkima ajaloost ja eluolust. Sain alati kiita, et olin põhjanaabrite haridussaadetest (mida ahmisin sisse koos seriaalidega) omandanud korraliku kirjakeele, millega rääkisid Yle pealelugejad.

Soome-vaimustus sai minus koos vabariigi algusega kiiresti otsa. Siis tähendas põhjanaaber üha enam viinaturisti, kes tuli siia tegema asju, mida ta kodumaal endale lubada ei saanud. Lõppes ka minu soome keeles rääkimine. Nimelt oli selleks ajaks mu isa pool perest juba aastaid Soomes elanud. Kui neile viimaks külla läksin, keelas noor õeraas avalikes kohtades eesti keeles rääkimise. Et muidu koheldakse meid nagu vargaid. Ja niimoodi ajalugu kordus – taas ei kõlvanud omavahel emakeeles rääkida. Mina aga keeldusin trotsist soome keelt kasutamast – piiri peal oli minult nõutud ülevaadet, kui palju pidu ma kavatsen panna. Niisiis tuli õekesel purssida inglise keelt.

Alaväärsuskompleksid ei toida, seda teab igaüks. Mu eelarvamused kõrvetas lõplikult läbi viisaastak Moskvas, kus Soome kolleegid olid kõige lahedamad semud üldse – nad jagasid suurepäraselt meie, eestlaste arusaama elust ja valust. Neil on omad varjud minevikus, et tegelikult mitte lahterdada inimesi n-ö sortideks. Ja nagu me teame, on see kategoriseerimine väga sageli kinni lahtrisolija enese peas. Tasapisi on Soome minu jaoks muutunud stiilsete ja vabade inimeste maaks, kelle elegantne taju põhjala karmist ilust on elutervem mis tahes kiipsmailingust või pseudovaimsusest.

Sestap – elagu Soome! Paljon onnea! Olen uhke naaber.

Sel nädalal soovitan …

  • teha nii, nagu eestlannad Maria Engeli nägemuse järgi Tartus – kanda punaseid sukki. Siis tuleb ka suvi kiiremini.
  • lugeda hoolikalt läbi esmaabi põhitõed.
  • tõmmata ajakirjast välja ja panna tallele Mari Kuke tehtud suvelaatade ülevaade.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse