MIND JÄETI ABITA: kiirabiga EMO-sse viidud peahaavaga naine arsti juurde ei jõudnudki (341)

27. mai öösel vastu 28. maid tähistas Ester koos perega mehe välismaalt koju tulekut.

"See oli umbes kella 23 ja südaöö vahel. Läksin lapse toast teise tuppa ja kukkusin peaga vastu seina,“ meenutab Ester, et tabas õnnetul kombel täpselt teravat liistu serva.

"Vaip oli kortsus ja komistasin sinna taha,“ meenub naisele viimane mälestus, sest sealt edasi ta juhtunut ei mäleta. "Kaotasin teadvuse ja tulin taas teadvusele,  kui mehe vennanaine mul verejooksu proovis peatada,“ kirjeldab Ester.

Lähedased tahtsid naisele kiirabi kutsuda, kuid Ester seda ei soovinud. Ta ei osanud ise hinnata kukkumise tõsidust. Kiirabi ikkagi kutsuti ja nad viisid naise EMO-sse.

Ester jäeti koos teda saatva abikaasaga ootama.

"Ootasin ukse taga pool tundi. Selle aja jooksul keegi välja ei tulnud ja meist välja ei teinud,“ meenutab Ester.

Järsku hakkas aga naisel nii halb, et teda ajas iiveldama ja pilt tahtis taas eest kaduda. Muretsev abikaasa ei osanud teha muud, kui minna otsima arsti, kes aitaks.

"Mees läks koputas uksele ja tegi selle lahti, et mulle abi kutsuda,“ täpsustab Ester järgnevat. Kõike ta ise täpselt ei hoomanud, aga mees rääkis, et arstide toas oli neli inimest arvuti taga istunud. Üks neist tuli välja ja teatas naise abikaasale hoolimatult, et olgu naisel või halb olla – tuleb oodata!

Kus on inimlikkus?

Ester tunnistab ausalt, et nad olid mehe tuleku puhul peres natuke ka napsu võtnud, aga keegi üleliia purjus ei olnud. Ometigi jäid valutavast peast ja iiveldusest naise hinge ja mällu sõnad, mida kuulis turvamehelt tema mehe suunas kõlavat: "Te olete joobes ja agressiivne!“

Ta tundis, et ta ei jaksa enam püsti olla ja abi kusagilt ei tule, mistõttu on parem koju minna.

"Tõmbasin peast selle sideme ära ja heitsin haigla põrandale maha. Ütlesin ka, et sellist suhtumist ma haiglast poleks oodanud,“ selgitab nördinud Ester, et ta jäeti abita.

"Tulin lihtsalt ära, sest mul oli nii halb. Ma ei suutnud enam oodata. Laps tuli järgi ja läksin koju. Mõlemad olime mehega juhtunust niigi väga ärevil ja šokeeritud,“ lisab ta.

"Mu mees oli minu pärast mures ja juhtunust šokis. Keegi isegi ei küsinud ega tundnud huvi… Kus on inimlikkus? Kui keegi läheb peolt joobununa koju ja talle tungitakse kallale – kas ta ei olegi siis väärt abi saama…“ mõtiskleb Ester.

Naine on pettunud: "Ma maksan korralikult makse ja pean end hooliva ühiskonna liikmeks, aga vajades abi – ma ei saanud seda. Kas sellises Eestis tahamegi elada?“

Kliinikum juhtunus eksimust ei näe

Tartu ülikooli Kliinikumi avalike suhete juht Kristi Tael selgitab, et EMO-sse saabuvad patsiendid jagatakse triaaži ehk selektsioonikategooriatesse, mida ühtekokku  on viis.

"Punane tähistab eluohtlikus seisundis patsienti, kes peab arstiabi saama kohe. Skaala teise otsa paigutuvad sinine ja roheline tähistavad patsiente, kelle tervislik seisund ei vaja kiiret erakorralist sekkumist, nende aeg arstini on 3 (roheline) kuni 6 tundi (sinine), kuid ooteaeg võib pikeneda EMO ülekoormuse korral," kirjeldab Tael.

"Ester saabus EMOsse 27. mail, tema tervis ega elu ei olnud ohus," selgitab Tael. 

"Patsient ja tema saatja olid alkoholijoobes, saatja käitus provokatiivselt ja solvas korduvalt personali. Ester ei soostunud EMO ootealal arstiabi ootama ja lahkus. Väide, et inimene jäi abita, on väär, sest Ester ei olnud nõus abi saama – ta lahkus EMOst," väidab Tael kindlalt, et inimene jäi abita vaid enda valiku tõttu.

Inimlikult tekib küsimus, et kui patsiendil hakkas halb ja abikaasa läks arsti appi kutsuma, kas siis poleks pidanud EMO töötajad patsienti kontrollima?

Tael kinnitab, et personal käitus situatsioonile kohaselt ja õigesti ka siis.